Eesti finantsblogide maastikul on järjest suurema tähelepanu alla tõusmas RahaBoti nimeline blogija, kes sarnaselt Rahakratile on anonüümsusest teinud oma visiitkaardi ning pakub lugejatele selgelt eristuvat stiili.
Rahajutud.ee palus RahaBotil hetkeks lõpetada oma tööd ja tegemised ning vastata intervjuu rubriigis kümnele küsimusele. Lugejad ei pea pettuma, RahaBoti vastused on masinlikult põhjalikud ning inimlikult sisukad.
Palusime RahaBotil meenutada oma blogimise ja investeerimise algushetki ning filosofeerida erinevatel rahateemadel. Muuhulgas saame ka teada, kas RahaBotil on sõpru, mida ta arvab finantsvabadusest ning mismoodi peaksid algustavad investorid suhtuma tema suurtesse rahanumbritesse.
Kes on RahaBot? Palun tutvusta ennast oma sõnadega nii palju kui võimalik avaldada.
Ma olen 30-ndate poole tüüriv tallinlane, kes teeb tööd, mida ta armastab. Olen enda pisiettevõtte omanik ning pakun delikaatset teenust, mis loodetavasti jätab minust maha jälje. Kuna olen ainuke töötaja, siis see seab piiranguid. Ma saan tööd nii kaua teha, kui tervis vastu peab ning seetõttu on vaja mõelda tuleviku peale. Ma ei usu, et Eesti riik mind tulevikus rahaliselt aitab. Kindlam on ise ohjad haarata ning tekitada piisavalt suur passiivne sissetulek, mis tagab täisväärtusliku elu. Paradoksaalne on aga see, et raha orjastab meid, kuid samas ka vabastab. See närune rahakupüür omab meie elu. Väike paberitükk, mis seisab laua peal või rahakoti vahel, otsustab, kui palju ja mida me teha saame.
Mis motiveeris Sind alustama blogimisega ning kuidas jõudsid oma RahaBoti kontseptsioonini?
Hoian väga aktiivselt silma peal Eesti investorite blogidel. Nende muredele ja rõõmudele kaasa elamine on üsna huvitav ja kaasahaarav. Ma soovisin ka oma teekonda finantsvabaduseni jäädvustada ning sellest saigi alguse RahaBoti blogi. Kui selle kirjutamise käigus suudan pakkuda kellelegi põnevust ja motivatsiooni tema teekonnal, siis mul on selle üle vaid väga hea meel. Blogi pidamine aitab ka suhelda sarnaste mõtteviiside inimestega ning neilt tagasiside saamine annab endale motivatsiooni juurde. Kohati selline käsi peseb kätt süsteem.
Oma RahaBoti kontseptsioonini jõudsin tõdedes, et raha kontrollib meid. Kui me just ennast välismaailmast ära ei lõika, siis ilma rahata ei saa me keegi enam elatud. Raha on muutunud justkui meie ebajumalaks, kelle jaoks rügame tööd teha hommikust õhtuni. Ma julgen üsna kindlalt väita, et poolte eestlaste jaoks asjad, mis on neil kodus, omavad neid. Raha juhib neid, mitte nemad raha. Nad käivad 9-st – 5-ni tööl, et suure korporatsiooni bosside nädalavahetusi kinni plekkida. Ületundide eest maksavad oma iPhone X liisingut ning Mustamäe kahetoalise korteri pangalaenu. Viimane nädal palutakse vanaemalt abi, et ta saadaks kartuleid, mis aitaksid kuu lõpuni vastu pidada. Viimse jõupingutusega hoitakse ennast eemale SMS-laenu võtmisest, sest naabri Jüri ostis oma Audile uued veljed ning temast ei saa ju ometigi kehvem olla.
See on sinu elu ja see lõppeb ühe minuti haaval. Iga minut, mis sa kulutad, on minut lähemale surmale. Kas sa tahad neid minuteid kulutada tööle ja elustiilile, mida sa ei armasta? Kas sa tahad vegeteerida või tegutseda? Kas sa oled 1 või 0? See on küsimus, mida pead endalt küsima. Kas sa oled jah või ei? Kas sa liigud edasi või seisad kohapeal? Iga valik on kas 1 või 0. Sa kas teed midagi või sa ei tee. Sa oled jõudnud siia lehele seda intervjuud lugema, siis järelikult on sinus 1 algeid. Kui sa lõpetad lugemise ja lahkud, siis sa oled 0. Sa ei tee midagi. Sa ei ole enam osa millestki suuremast. Sa muutud nulliks. Kui sa tahad aga ennast muuta ja koos sellega maailma, siis sa oled 1. Kas sa oled 1 või 0? Mina otsustasin olla 1.
Kui palju Sa teisi blogisid loed ning keda jälgid kõige rohkem ja kellega oled leidnud kõige enam ühiseid jooni?
Ma jälgin hetkel praktiliselt kõiki investeerimisblogisid ning kõik nad on ka kenasti siin Rahajuttude lehel kajastust saanud. Minu isiklik lemmik on Varatasku blogi. Tema postitused on mõnusalt lihtsad, aga samas täis väärtuslikku sisu. Ta kasutab korrektset grammatikat ning eelarve osa on mõnusalt välja toodud. Vajadusel piisab kiirest hiire rullimisest, et aru saada, kuidas tal eelmine kuu läinud on ning mis tasemel ta hetkel on. Ma ei ole tema kunagi kohtunud, aga blogi põhjal tunduks ta selline inimene, kellega ma hea meelega istuks maha ja arutaks maailma asju.
Millal investeerimisega alustasid ning kust said selleks vajaliku tõuke?
Investeerimisega alustasin 2016. aastal, kui olin suutnud kokku koguda ca 10 000 eurot. Aga see ei tähendanud veel, et ma midagi tegin. Nüüd tagantjärele vaadates oleksin võinud kohe tegutsema hakata. Liitintress oleks oma imelist tööd teinud, aga mul puudus too hetk veel julgus. Olen terve elu kokkuhoidlik inimene olnud ning raha naljalt ei kuluta. Ma ei käi pidutsemas ega kuluta raha pahedele nagu alkohol ja suits. See võib jätta minust kuiviku mulje, aga kui sa lööksid reaalselt kokku, kui palju sul selle peale aastas raha kulub, siis tulemus võib üllatada. Minu jaoks tuli tõuge sellest, kui üks hetk mõistsin, et kõige halvem variant on rahal pangaarvel lasta seista. Inflatsioon närib tükihaaval sellest osasid ära, kuniks alles jääb tühjus. Lugesin järjest enam blogisid ning nägin, kuidas inimesed paigutavad raha erinevatesse valdkondadesse. Jah, mõni ka kaotas oma raha, kuid väljus sealt vähemalt uute teadmistega ning elutargemana. Enamasti vaikselt ja järjepidevalt hajutatuna investeerides su vara suureneb. Tegelesin jõudsalt ettevõtlusega edasi ja kõrvalt hakkasin kuulama Investeerimisraadiot ja lugema erinevaid finantsalaseid raamatuid. Üheks suureks motivaatoriks oli ka kindlasti Jaak Roosaare “Rikkaks saamise õpik”, mida soovitan kõikidel alustajatel lugeda.
Aasta läks kiirelt ning eneselegi ootamatult oli käes 2017 aasta jaanuar. Portfell oli kasvanud ca 60 000 euro peale. See summa oli kõik tulnud ettevõtlusest, sest ma ei leidnud endas julgust raha ära investeerida. Olin silmad punnis ja nina veriseks tööd rabanud ning polnud sentigi veel reaalselt ära investeerinud. Mitu kuud olin mõelnud, et nüüd kannan raha ühisrahastusse või leian raharoboti, aga kordagi ei olnud seda “õiget” hetke või tunnet. 2017. aasta veebruaris otsustasin, et aitab. Mida kauem ma mõtlen ja vaagin, seda vähem ma midagi reaalselt ära teen. Ma olin siiani käitunud justkui 0. Oli aeg tegutseda. Sa võid raamatuid ja podcaste lõputult kuulata, aga sealt sa saad vaid teoreetilist abi. Asi on vaja ka praktiliselt läbi teha. Minu esimesteks hüppelaudadeks sai tol ajal Mintos ja Twino. Kiirkerime aasta ja suts peale ning esimeses olen endiselt sees ning viimasest juba väljunud. Ühisrahastusmaastik on üsna kiirelt muutumas ning sellel võiks ideaalis pidevalt silma peal hoida. See tagab su rahale suurema tootluse ning kindlama allesjäämise.
Mis põhimõtteid oma investeerimises jälgid ning mis varaklasse Sinu portfellist leiab?
Hoian silma peal, mis maailmamajanduses ja Eesti baasil toimub ning püüan võtta keskmiseid riske. Krüptovaluutat ei puudu ning võlakirjadesse ei investeeri. Liiklen kuskil hallis keskmes ning püüan leida erinevatest võimalusest mulle sobivaima. Minu portfellis on hetkel ühisrahastus, aktsiad ja raharobotid. Vähemalt lähiajal ei tunne, et ma oma portfelli teisi varaklasse sisse tooks. Pigem püüan neid kõiki omavahel veidi ühtlustada ning ka läbi ettevõtluse portfelli suurust suurendada.
Kas blogis välja hõigatud eesmärk 30-aastaselt finantsvabaks kehtib? Miks selline eesmärk ning kas liigud graafikus?
Eesmärk on endiselt jõus ning rühin jõudsalt sinna suunas. Usun, et kui hetkel oma ettevõtte kulud ära võtta, siis võiks teoreetiliselt ennast vabaks kutsuda. Mu eraisiku kohustused oleks passiivsest sissetulekust kaetud. Aga mu eesmärk oleks, et see kataks ka mu ettevõtte kulutused. Pikemas perspektiivis võiks passiivsed sissetulekud suisa nii suured olla, et suudaksin ka oma pere selle abil jõudsalt toetada.
Mida Sinu jaoks üldse tähendab finantsvabadus ning miks see atraktiivne on?
Minu jaoks on finantsvabadus see, kui ma ei pea raha peale enam mõtlema. Ma võin muret tundmata minna poodi, võtta sealt, mida soovin; annetada silmagi pilgutamata raha abivajajatele ning jätta töö tagaplaanile ning keskenduda lähisuhetele ja elus olemisele. Mitte elus kulgemisele, vaid elu kogemisele. See eesmärk sai võetud umbes siis, kui olin 23-24. Panin endale paberi peale kirja erinevaid eesmärke ning kuigi ma mitu aastat selle eesmärgi nimel midagi ei teinud, siis oli ta endiselt mul alateadvuses olemas. Ametlikult saan öelda, et finantsvabadus on siis käes, kui passiivsed tulud katavad ka kõik mu eraisiku ja ettevõtte kulud ära. Siis olen nö. paberipeal finantsiliselt vaba.
Kas Su sõpruskonnas on veel sarnaselt mõtlevaid ja investeerimisega tegelevaid inimesi? Kas saad nendel teemadel aktiivselt ka nö päriselus suhelda? Kui palju oled kohanud sõprade/tuttavate hulgas vastuseisu ja vähest arusaamist investeerimisteemade kohta?
Olen oma sõpradele seda teemat tutvustanud, kuid keegi otseselt kinni ei ole haaranud. Mul on üldse üsna väike sõpruskond. Aga suhtlen blogi- ja internetivahendusel sarnaselt mõtlevate inimestega ning see annab motivatsiooni, et teen õiget asja. Olen nakatanud investeerimispisikuga ka oma partneri, kellel on üsna märkimisväärne portfell Mintoses. Selle abil on ta endale loonud paarisaja eurose passiivse sissetuleku. Kõige keerulisem on seda teemat vanematele inimestele selgitada. Mu ema jaoks on tema lapsed kõige suurem investeering ning ta ei tunne vajadust, et peaks teenima tuhandeid ja tuhandeid eurosid. Talle piisab kuus kõigest mõnesajast eurost ning ta tunneb sellest rõõmu. Tal on olemas oma kinnisvara ning tunneb, et pigem naudib elu kui stressab raha pärast. Inimesed kardavad uusi asju. Rutiin ja vana on alati hea turvaline valik. Seetõttu tulekski investeerimist ja rahateemat veelgi rohkem massidesse tuua. See peaks algama juba algklassi tasemelt. Inimestele tuleks selgeks teha raha mõisted ning kuidas mitte selle ori olla. Aga mingil määral on siin kerge vastandseis. Kui ei oleks inimesi, kes ei oska oma rahaga käituda, siis ei oleks ka meil, investoritel, võimalik nii suurt tulu teenida, kui üldse. Kui “lolli” raha turul ei oleks, siis ei eksisteeriks Mintost, Omaraha, Bondorat jms keskkondi. Nemad ja meie, investorid, elame ikkagi sellepealt, et inimesed võtavad sealt kõrge intressimääraga laenu, mille pealt meie saame
kasumit. Keegi saab alati selles söögiahelas “petta”. Aga mida paremini sa rahast aru saad, seda suurema tõenäosusega oled sa õigel pool teed. Sel juhul juhid sina raha, mitte vastupidi.
Su portfelli suurus ja igakuised passiivsed rahavood on Eesti mõistes üsnagi suured. Millised soovitused annaksid nendele inimestele, kes Su numbreid vaatavad ja unistavad küll, aga neile tundub see kättesaamatu tase?
Ma usun, et kõigil on see tulemus saavutatav. Ühel hetkel olid ka minu jaoks need numbrid ulmelised, aga siin ma olen. Sul peab olema püsivust ja tahtmist. Ega naljalt ei öelda, et kui tahad saada milleski heaks, siis pead sinna alla panema vähemalt 10 000 tundi. Mida tihedamaks läheb konkurents ja mida rohkem tuleb inimesi peale, seda rohkem tuleb ka oma aega ära anda. Aga kogu see protsess hakkab väiksest sammust. Samamoodi nagu beebi ei hakka kohe maratoni jooksma, ei ole võimalik koheselt teenida tuhandeid ja tuhandeid eurosid passiivseid tulusid. Seda korratakse söögi peale ja söögi alla, aga kui sa oled alustamas, siis investeeri kõige pealt endasse. Loe raamatuid, kuula Investeerimisraadiot, jälgi blogisid. Korja tükk haaval seda julgust ning tee endale mingi konkreetne instrument selgeks. Kui tunned, et vaikselt hakkab juba igavaks minema, siis on aeg võtta järgmine samm ette ning teha midagi konkreetset ära. Kõige lihtsam on hetkel alustada ühisrahastuses. Ma hetkel vist väga kasvukonto tegemist isegi ei soovitaks, sest usun, et lähiaastatel on mingit sorti kriis tulemas ning aktsiad saavad sealt löögi. Alustajale võib -10% või suisa -50% kukkumine silme eest mustaks lüüa. Selles mõttes on ühisrahastus, millel ka järelturg olemas, veidi kergem närvikavale.
Teine soovitus oleks see, et tee tööd, mida sulle meeldib teha. Kui sa teed midagi, mis sulle meeldib, siis sa otseselt ei teegi tööd. Sa ei vaja ka kunagi ka sellest tööst puhkust. Tee, mida sa armastad. Oletame, et sa armastad kohvi. Sul on mitmeid viise, kuidas seda enda jaoks lahti mõtestada. Sa võid minna ja õppida baristaks. Sa võid avada oma väikese kohvipoe. Sa võid aktsiaturgudel kohvi hinnaga spekuleerida. Sa võid hakata kohvimasinaid tootma/remontima. Sa võid importida eksklusiivsemaid kohviube. Valikuvariante on väga palju erinevaid. Ei oma tähtsust, mida sa teed, peaasi, et see töö sulle endale meeldiks ja silma särama paned. Me kulutame oma elus väga suure osa tööle ning miks teha midagi, mis sulle ei meeldi? Milleks visata oma elus olemise aeg prügikasti? Ma arvan, et eesmärgiks ei tohiks olla raha. Kui sa mõtled, et advokaadid saavad palju raha ning ma lähen sellepärast sinna õppima, kuna siis suplen ka mina rahas. Selline mõtteviis ei ole väga õige. Sa peaksid pigem mõtlema, et kui raha ei oleks takistuseks, siis mida sa teeksid? Ja kui sa suudad selle välja mõelda, siis mine tee seda! Kui sa teed seda südamega ja hästi, siis raha tuleb ise sinu juurde.
Kui Sinu võimuses oleks teha Eesti ühiskonnas üks põhimõtteline muudatus, mis võiks meie elukvaliteeti parandada, siis mida Sa teeks?
See on üks paras pähkel, millele vastata. Ma arvan, et kui me vaatame investori seisukohast, siis ma seadustaksin nö. OÜ-tamise ära. Ma laseksin soovijatel teha oma ülemusega kokkulepe, kus on täiesti okei esitada oma töötundide eest arve. Kui sa hetkel saad ülemuse käest kätte 1200 eurot, siis tööandja palgafond on ca 2000 eurot. Võiks olla, et töötaja võib tööandjale ise esitada arve summas 2000€ ning ta vaatab ise, kuidas selle rahaga opereerib. Võibolla maksab ta endale ainult miinimumi ja ülejäänud raha investeerib ära. Pikemas perspektiivis on see ka riigile hea, sest ta ei jää pensionile jäädes riigist sõltuma. Selleks ajaks võiks tal juba olla täitsa arvestatav passiivne sissetulek ning riigi abi enam ei vaja.
Suurepärane intervjuu !
Vahepeal oli tunne nagu oleks ise küsimustele vastanud …