Rahajutud.ee portaali järgmine intervjueeritav on samuti väikeinvestor meie endi kõrvalt, kelle eesmärk on enda ja oma pere rahaline tulevik targalt tegutsedes kindlustada.
Maxim Tuul on televisioonivaldkonnas tegutsev mees, kellel palusime rääkida oma põhimõtetest investeerimisel ja rahaga ümberkäimisel ning senistest investeeringutest.
Palun selgita oma sõnadega, kes Sa oled ja millega tegeled?
Hetkel töötan Tallinna televisioonis peaprodutsendina. Äsja täitus mul Eesti telemaastikul 11 aastat. Enne teletööle asumist olin pikalt seotud korvpalliga nii treeneri, kohtuniku kui ka mängijana. Vabal ajal teen jätkuvalt sporti, reisin ja loomulikult investeerin.
Millised on Sinu suhted rahaga? Kas need on kuidagi aja jooksul ka muutunud?
Mulle on alati raha meeldinud ja oma arust olen osanud sellega ümber käia. Olen viimasel ajal mõlgutanud mõtteid ütluse ümber, et kes senti ei korja, see eurot ei saa. Olen võib-olla varem liigselt keskendunud sendi korjamisele ning õppinud alles nüüd fokusseerima tähelepanu suurematele asjadele ehk investeerimise puhul suurematele summadele.
Kumb on Sinu arvates olulisem, kas suurendada enda tulusid või vähendada enda kulusid?
Kuna olen alati olnud väga distsiplineeritud ja konservatiivne rahakasutaja, siis minu puhul kulusid vähendada pole põhjust. Ma pigem elan alla oma võimete, kui üle nende. Seega minu puhul oleks vastuseks kindlasti tulude suurendamine, aga üldiselt arvan, et tuleb leida nende asjade vahel hea balanss.
Kuidas jõudsid investeerimiseni ning mis olid Sinu esimesed investeeringud?
Mind tõi investeerimise juurde minu vend. Kuna teda võib pidada majanduseksperdiks, siis kunagi sai just tema soovitusel 2006. või 2007. aastal esimene investeering tehtud. Ostsin SEB Kasvufondi osakuid. Üldiselt väga eduka osaku hind langes 2008. aastal järsku 10%. Otsustasin siis, et kui sellest pool veel tagasi tõuseb, siis müün maha. Aprillis see juhtuski ja müüsin osakud maha teenides kokku 40+% tulu. Mõni kuu hiljem oli osak juba 80% odavam, kui õigesti mäletan. Kuna mul tegelikult igasugused teadmised toona investeerimisest puudusid, siis lihtsalt vedas. Seejärel hakkasin ennast selles vallas harima ja kuna ostsin ka endale kodu, siis investeerimisse tuli mõne-aastane paus. Teadlikuma investeerimisega alustasin 2011. aastal.
Kui aktiivne investor Sa oled ning millised on Sinu investeerimiseesmärgid?
Olen küll Seppo Saario “Kuidas ma investeerin börsiaktsiatesse” lugenud, aga sellist analüüsi pole kunagi teinud ega strateegiaid paika pannud. Pigem loen blogisid, foorumeid jne. Käin ka LHV korraldatavatel seminaridel, kus käivad näiteks ettevõtete juhid rääkimas. Kui miski juba väga huvitama hakkab, siis konsulteerin paari lähedase inimesega ja langetan otsuse. Investeerimiseesmärgiks on ikkagi finantsvabadus. Mul on seatud teatud summa, milleni tahan jõuda kiiresti ja siis veel üks natuke hilisem eesmärk. Samas ei ole eesmärk mu kinnisidee. Protsessi tuleb nautida ja elu ka elada ning kui tekib vajadus, siis eesmärke muuta. Samas nagu ütlesin, olen väga distsiplineeritud ja tegelikult täidan alati eesmärgid.
Mida tähendab Sinu jaoks finantsvabadus? Millal loodad selle saavutada?
Eestis räägitakse muudkui finantsvabaduse astmetest. Kuna loen ka ingliskeelset kirjandust, siis seal räägitakse finantsilisest kindlustatusest, finantsilisest sõltumatusest ja finantsvabadusest. Definitsioone on muidugi erinevaid, aga minu jaoks tähendab finantsvabadus seda, et suudan katta kogu oma perekonna kulutused ehk elada üsna vabalt passiivsest sissetulekust. Teine aste oleks juba see, et me saaks lubada endale luksuslikku eluviisi.
On Sul lemmik varaklass ning kuidas Sinu portfell hetkel varaklasside jaotuselt välja näeb?
Hetkel meeldib mulle kõige rohkem ühisrahastus. Mulle tundub, et seal on riski ja tootluse suhe kõige paremini paigas, kuigi tuleb tõdeda, et ükski ühisrahastuse platvorm pole veel krahhi üle elanud ehk riski on ikkagi raske hinnata. Kõige turvalisema tunde tekitab kinnisvara, kuhu olen investeerinud nii otse, ühisrahastuse kaudu kui ka aktsiatena. Kuna pean ennast ikkagi algajaks, siis olen võtnud kuulda Warren Buffetti sõnu, kes on öelnud, et hajutamine on nendele, kes ei tea, mida nad teevad. Seega minu portfell on väga hajutatud, kuna alles õpin erinevaid varaklasse tundma ja kõige parem viis selleks on ise järele proovida. Varaklasside suuruse järgi reastaksin oma portfelli järgmiselt: kinnisvara, ühisrahastus, aktsiad, fondid, võlakirjad.
Mis on olnud Sinu senine kõige edukam investeering ning mis on olnud kõige halvem investeering/suurim viga?
Kõige halvemad investeeringud on olnud aktiivselt hallatavad investeerimisfondid. Mitte ükski pole kasumit toonud ja lisaks on olnud haldamiskulud. Olen praegugi ühes fondis sees, mis on -20%.
Nagu varem sai mainitud, siis praegu eelistan kõige rohkem ühisrahastust, kuid kõige kasumlikum protsentuaalselt on olnud investeering Harju Elektri aktsiasse. Sattusin kunagi, kui see aktsia veel ligi 2,7 eurot maksis, LHV seminarile, kus parajasti esines Harju Elektri juhatuse esimees Andres Allikmäe. Pean ütlema, et tema jutt oli nii veenev, et läksin koju ja panin orderi sisse. Kui täpsustada, siis Allikmäe rääkis toona küll seda, et HE on pikaajaline stabiilne dividendiaktsia ja suurt tootlust aktsiahinna tõusu osas ei tasu loota. Tänaseks on hind vahepeal isegi üle 6 euro käinud. Olen endiselt aktsiaid hoidnud, seega kasumit pole realiseeritud, aga julgen selle parima investeeringuna siiski välja tuua.
Kas Eestis on Sinu hinnangul investeerimisbuum? Kui jah, siis kuidas sellesse suhtud?
Võib öelda küll, et on buum, sest väga paljud räägivad sellest ja paljud ka investeerivad. Kuna investeerimine on muutunud üsna lihtsaks, siis on see ka normaalne asjade käik. Kuna Eesti on ikkagi väike ja reaalselt investoreid ka elanikkonnast ikkagi vähe, siis selles, et investorite arv on hüppeliselt kasvanud, ma probleemi ei näe. Peaasi, et viimase kümne aasta jooksul investeerimisega tegelema hakanud inimesed meeles peaksid, et börs ei näita igavesti tõusutrendi ning krahhi ajal selgub, kas tegu on inimestega, kes teavad, mida nad teevad, või on neil lihtsalt vedanud.
Kas oled kriisikartlik investor ning mis oleks sinu plaan järgmiseks krahhiks? Kas jätkad üldse investeerimist?
Tegelikult hakkasin krahhi ootama juba eelmisel aastal. Nüüd, kui kõik räägivad, et kriis tuleb aastal 2020, mõtlen mina, et kas see tuleb juba järgmisel aastal või tuleb veel päris mitu aastat oodata, sest teadupärast ei tule kriis kunagi siis, kui inimesed seda ootavad. Ise olen hakanud oma portfelli likviidsemaks muutma, et krahhist ikka kasu lõigata. Päris rahas ma ei istu, aga loodan, et suudan kiirelt vajadusel investeeringutest väljuda, et siis krahhi ajal uuesti investeerida.
Kui palju Sinu sõprade/tuttavate hulgas on investeerimisega tegelevaid inimesi? Kui kõrgeks üldiselt eestlaste rahatarkust hindad?
Mul on läinud hästi ja olen sattunud seltskonda, kus investeerimine ei ole tabuteema ja inimesed tegelevad sellega aktiivselt ning mis kõige huvitavam, et inimestel on erinevad huvid varaklasside osas. Üldiselt jätab inimeste rahatarkus minu arvates soovida. Näen ise iga päev inimesi, kellel raha lihtsalt sulab käes. Soovitaksin alustuseks inimestel ikkagi kirja panna oma tulud ja kulud ning küll siis tekib ka motivatsioon raha eest paremini hoolt kanda. Kui ma ikka oma exceli tabelit vaatan ja punane või roheline värv või protsendid vastu vaatavad, siis see paneb ikka rohkem mõtlema.
Kui saaksid praeguses Eesti ühiskonnas teha ühe põhimõttelise muudatuse, siis mida Sa teeksid?
Inimesed võiksid rohkem hoolida inimestest enda kõrval, mitte kogu aeg üritada teisest üle astuda. Lugesin hiljuti ühes ajakirjas artiklit, kus mu klassivend, praegune LHV juhatuse esimees Madis Toomsalu, ütles hea mõtte, mis natuke parafraseerides kõlaks nii – tähtis ei ole mitte see, kas mul on hea, vaid see, et mina olen hea.
Küsis: Siim Semiskar
Vastas: Maxim Tuul
