Mintose ühisrahastusplatvormi aktiivsemaid investoreid koondav Mintos Fellows Facebooki grupis tõstatas üks kasutaja hiljuti väga huvitava teema, kui küsis, kas P2P (person to person) laenamine on läinud üle käte ning kas see võib olla järgmise finantskriisi päästikuks. Või on küsimus hoopis eetikas ning investorid ei tohiks sellise asja pealt kasu teenida?
Oma avapostituses tõi ta välja selle, kuidas Mintoses on enamuses tarbimislaenud, mille intressid on laenuvõtja jaoks tohutult koormavad. Esmapilgul hinnates jääb ka tunne, et päris paljude laenupakkujate klientideks on üsna vaesed inimesed, kes tõenäoliselt ongi sattunud kiirlaenude võrku.
“Sellistel inimestel lükkavad need laenud finantsprobleemide lahendamist üha edasi ning tõenäoliselt suurendavad nende muret ja süvendavad vaesust. Ja paljud laenupakkujad tunnevad uhkust korduvklientide üle… kas see on jätkusuutlik ärimudel?” küsis Mintoses investeeriv kasutaja.
Tema sõnul on eriti murettekitav olukord veel siis, kui vaadata Mintose statistika põhjal eraldi riike, näiteks Gruusiat: “Mintoses on Gruusias välja antud hetkel üle kahe miljoni aktiivse laenu. Riigis elab aga koos vanurite ja lastega 3,7 miljonit elanikku. Mõelge korraks sellele. Pool grusiinidest on hetkel meile võlgu. See on hullumeelne.”
“USA madala kvaliteediga kinnisvaralaenude kriis tõusis just kohustustest, mida ei suudetud täita ning see kasvas ülemaailmseks majanduslanguseks. Kas järgmine kriis võib olla põhjustatud vastutustundetutest P2P laenudest? Isegi, kui see kriisi ei põhjusta, siis kaua me sellest kaevust veel raha välja tõmmata saame, kuni see kuivaks saab?” küsis ta veel.
Kui teemaalgataja maalis pildi väga mustades toonides, siis vastused tulid pigem tema kartusi ümber lükkavad ning näiteks Rahajutud.ee lehelgi esindatud Eesti üks tuntuim väikeinvestor küsis esimese asjana vastu: “Miks Sa arvad, et tarbimislaene enne ühisrahastust ei eksisteerinud?”
“Mintoses on rahastatud umbes 700 miljoni euro väärtuses laene. Pannes selle perspektiivi, siis on see üliväike protsendipunktike kogu finantsturust,” vihjas üks kasutaja sellele, et mingit ülemaailmset kriisi ühisrahastusest tõenäoliselt oodata ei ole.
Edasi läks arutelu ka südametunnistuse teemadele ning teemaalgatajale pakuti erinevaid võimalusi, kuidas oma valutavale südamele mõne heategevusprojektiga leevendust otsida.
“Sõbrad, mu esialgne postitus võis jääda veidi ebaselgeks. Peamine mõte ei olnud mitte minu valutav süda vaid Mintose stabiilsus. Kui selliste laenude tõttu vajuvad inimesed üha suuremasse vaesusesse, siis mitmed laenupakkujad tõenäoliselt põruvad ning võtavad endaga kaasa ka meie säästud,” selgitas teemaalgataja.
Arutelu suunduski lõpuks pigem sellele, kas Mintoses pakutavatesse tarbimislaenudesse investeerimine on eetiline või on see õnnetute inimeste pealt teenimine? Enamus oma sõna sekka öelnud investoritest nõustus, et konkreetselt Mintoses saab valida sellised sätted, et välistada väga halbadel tingimustel välja antud laenud ja sellega oma meelsust näidata.
Kas Sina, Rahajutud.ee portaali lugeja, arvad, et ühisrahastuses investeerimine on okei või on tegemist ebaeetilise tulu teenimisega endast kehvemal järjel olevate inimeste arvelt?
- Tõde on kusagil vahepeal. 49%, 70 häält70 häält 49%70 häält - 49% kõikidest häältest
- Täiesti okei, minu jaoks pole probleemi. 42%, 60 häält60 häält 42%60 häält - 42% kõikidest häältest
- Äärmiselt ebaeetiline ja seda ei tohiks teha. 8%, 12 häält12 häält 8%12 häält - 8% kõikidest häältest
Kui soovid Mintoses investeerimisega alustada, siis tee konto läbi Rahajutud.ee lingi. Sellega toetad meie portaali tegevust. Täpsemalt loe SIIT.
Miski pole mustvalge ja nähtavasti toodi ka antud facebooki grupis välja häid punkte, mida eetilisuse kaalumisel arvestada. Väiksemate intresside peale portfelli sedistamine paistab olevat hea variant selleks, et oma eetilisuse normidega kooskõlla jääda.
Lisaks selline mõttekild: vaatasin hiljuti dokumentaalfilmi moetööstuse räpastest ja korrumpeerunud alustaladest (“The True Cost”), ning kui sealt edasi minna, siis jõuame tõdemuseni, et näiteks mõne moetööstuse aktsiatesse investeerimisel on tasuks tõenäoliselt verehinnaga loodud kasum. Mitte, et tegu oleks ainsa sellise tööstusharuga, aga moetööstus sattus mulle isiklikult viimasena huviorbiiti.
Eks see tõde on kusagil vahepeal, aga ma hääletasin ise selle poolt, et pole mingit probleemi. Olen pigem seda meelt, et inimesed vastutavad ise oma elu ja tegemiste eest, aga see teema on veidi tundlik, kuna me ühiskonnaga siiski peaks teatava seltskonna enda tiiva alla võtma ja rumaluste eest kaitsma. Samas, olen veendunud, et seda ei tohiks teha teiste inimeste vabadusi piirates. Keeruline värk, aga eks igaüks võtab oma seisukoha ja tegutseb selle järgi.