Rahajutud.ee portaali intervjuude rubriigis on olnud paar kuud vaikus ning on viimane aeg lisada usutlus järgmise väikeinvestorist blogijaga. Tegemist on varjunime Tegelik Siberi Rahaboss kasutava mehega, kes tegi investeerimisega tutvust juba mõnda aega tagasi. Eesmärgiks on Siberi Rahaboss võtnud sõltumatuse, et oleks vabadus teha kõike, mida hing ihkab ilma rahale mõtlemata.
Pereisana on väikeinvestori jaoks tähtis leida tasakaalupunkt sissetulekute ja väljaminekute vahel, et sissetulekute kadudes, saaks säilitada samasuguse elustiili. Samuti peab ta oluliseks õpetada oma lastele rahatarkust, alustades tarbimisest, seejärel küsimused kust raha tuleb ning miks on vajalik koguda ning lõpuks ka raha kasvatamine ehk investeerimine.
Nüüd aga saab sõna Tegelik Siberi Rahaboss…
Tutvusta palun lühidalt, kes on Tegelik Siberi Rahaboss ja millega ta tegeleb?
Siberi Rahaboss on abikaasa, isa, poeg, vend, sõber, palgatöötaja ja laenuvõlgnik. Mõned rollid on vabatahtlikud, teised on paratamatud, kuid minu tegemiste eesmärgiks on saavutada olukord, kus ma saan ise valida kuhu ja kui palju ma oma aega ja energiat täpselt panustan. Hetkel see veel nii ei ole. Kasutatakse palju sõna finantsvabadus ja kuigi ma ise eelistan sõltumatust, siis eks nad on paljuski kattuvad. Näiteks nüüd, kevade saabudes sõidaksin juba täna, teisipäeval, maale, kaevaksin kraavi, lõikaksin oksi ja teeks õhtul sauna, aga paraku pean nädalavahetust ootama, kuna tööandja ei saa sellest ürgsest maa kutsest aru ja mina olen töötasu konksu otsas.
Millal ja kuidas kuulsid esmakordselt investeerimisest ja kui kaua läks aega esimese investeeringuni?
Oma esimesed aktsiad ostsin 2006 aasta novembris ja otsusest teoni väga pikalt ei läinud. Olin äsja välismaalt töölt tulnud kui ükskord tuli sõpradega jutuks, mida tarka oma teenistusega peale hakata. Olympic oli just IPO-t tegemas ja nii ma nende aktsiaid märkisingi. Investeerimise kohta olin ka varem uurinud, valdavalt LHV foorumist, kuid seal võtsid sõna sellised mehed kes rääkisid väga tarka juttu ja sokutasid mingeid ämblikprogramme USA börsidele, seega tundus minu jaoks, kellel oli raskusi isegi printeri draiverite seadistamisega, ettevõtmine üsna lootusetu. Tagantjärele vaadates oli asja ümber rohkem vahtu ja müstikat, kui asi seda väärt oli.
Investeerimisest ja aktsiatest kuulsin muidugi varem – Kapitali vaatasime ka meie, maarahvas.
Milline oleks Su portfell kui poleks teinud investeerimises 12 aasta pikkust pausi?
Kui ma oleksin jätkanud ja regulaarselt, kasvõi vähehaaval, oma portfelli kasvatanud, mitte kogu kupatust eelmise kriisi ajal maha müünud, koosneks ta suurel määral samamoodi kodumaistest (ja Balti) aktsiatest ning ehk oleks seal ka indeksfondide osakuid. Selline turvaline äärelinnamehe strateegia. Kuna suurt kirge mul börsi või investeermise vastu pole, siis kõrge riski aga suure tootlusega võimalusi ma ise ei otsi ja taga ei aja, aga sukasäärde (ehk kontole seisma) ju tänapäeval ka ei kogu. Ühesõnaga – oleksin valinud mõne turvalise, Ameerika- ja Skandinaavia keskklassi pereisale sobiliku investeerimisstrateegia.
Kas Su tutvusringkonnas on investeerimishuvilisi inimesi, kellega teemat arutada?
Kummalisel kombel mitte. Mõni sõber minuteada toimetab, aga rahast rääkimine on justkui tabu, ääri-veeri ja ümber nurga, ma ei teagi miks. Tavaliselt on kas raha liiga vähe, et pole millestki rääkida või läheb vastupidiselt liiga hästi. Mina olen selline keskmine baranka, et võin kõigile rääkida, kes kuulata tahaksid. Kuid internet annab tänapäeval väga head võimalused uurida ja enda teadmisi täiendada, kogemusi jagada, edulugude- ja ka ebaõnnestumistega tutvuda. Lisaks näen, et on palju klubilist läbikäimist, koolitusi – seis on enese arendamise seisukohalt tänapäeval ikka väga hea.
Mis köidab Sind investeerimise juures kõige enam? Mis on selle juures igav?
Investeerimine praegusel kujul, nii nagu mina seda teen, mind ei köidagi, aga ma tunnen rahulolu igast summast, mis õnnestub kõrvale panna. Säästmine on üsna hasartne tegevus ja kui oled suutnud väga hea nädala toidukorvi kokku panna, kuid odavamalt kui eelmise nädala oma, siis patsutan mõttes endale ikka õlale. Tuju teeb heaks ka see, kui tabelid on “rohelises” ja kokkuvõttes, mida suurem on palgapäeval summa, mille saatust kontrollin mina, mitte pank või mõni muu asutus, seda parem (50% klubi, mille liige ma veel kahjuks pole, on üks vaheeesmärkidest). Investeerimise puhul ongi vast lõppeesmärk (sõltumatus) ise kõige köitvam ja kui vahepeal hakkab ka passiivselt midagi tiksuma, annab see jälle lisamotivatsiooni. Ehk siin on tegemist Karate Kid’i efektiga – “Wax on… wax off… spray on….wipe off” kuni oledki kõva kung fu panda valmis.
Platvormidele, kus ma aktiivne olen, iga päev enam sisse ei logi.
Kelle tegemisi jälgid investeerimismaailmas peale Rahakrati veel?
Rahakratt on teinud tänuväärset tööd ja ma usun, et peale minu on teisigi, kes tema tuules oma rahaasjadega teadlikumalt tegelema on hakanud. Endasuguste edulood motiveerivad. See on sama nagu trenniga – ennast peale kolme trenni Ott Kiivikaga võrdlema hakata on demotiveeriv, aga kui üks keskmine paks poiss näitab, et näe, kõhulihased on võimalik saada küll, siis see ju innustab.
Loen Rahajutud.ee‘st üsna mitut blogi, aga mingeid investeerimismaailma staare ei jälgi, õpikuid ei loe. Nagu Vargamäe Andresele piisab ka mulle ainult ühest raamatust (rahatarkuse osas piisab mulle Roosaare omast). Ajaga võib see muutuda.
Mis on Sinu jaoks olulisem – igakuisete tulude suurendamine või kulude vähendamine ja miks?
Kokkuhoid iseenesest ei ole eesmärk ja toimin põhimõttel säästa-kogu-kasvata. Lõpmatuseni säästukruvi peale keerata ei saa, aga asjaga alustades on neid kokkuhoiukohti ikka väga palju.
Tasakaalupunkti leidmine sissetulekute ja väljaminekute vahel on tähtis ja mulle on oluline, et suudaksime oma valitud elustiili teenindada ka siis, kui sissetulekud mingil põhjusel kaduma peaksid. Konkreetsel ajahetkel mul küll rahalist puhvrit ei ole, tuleb tunnistada, aga see ei ole õnneks ka päris ainuke võimalus oma tagala kindlustamiseks. Autot ära ei tulda võtma ja kodust ehk ka välja ei tõsteta, sest laenumaksega saame igal juhul hakkama.
Tulude suurendamine on aktuaalne teema, kuid hetkel on prioriteediks hoida tulud samad, mis praegu, kuid saada rohkem vabadust.
Kui saaksid minna ajas tagasi ja olla taas 18-aastane. Mis nõu annaksid 18-aastasele endale?
See tuleks väga pikk nimekiri, aga kokkuvõtvalt võiks 18-aastane mina paika panna, kus ta umbes 30-aastasena olla tahab ja selle nimel tööd teha. 18-aastasele tundub 30-aastane juba lubi, aga meie kõik, kes me oleme 30-aastased ja veidi peale, näiteks 35, teame, et see on suhteliselt lühike aeg (kuigi liitintressid võivad selle ajaga vägeva töö ära teha) ja kahekümnendad on täpselt paras aeg vundamendi ladumiseks.
Seega, poiss, õppetund number üks: peitepulk ei peida tegelikult su vinne ära! Järgmised õppetunnid: pane raha kõrvale pika plaaniga, õpi ja omanda päris oskusi (ärijuhtimise kraad pole alati kõige mõistlikum), tee trenni, avasta maailma kõikide Euroopa Liidu poolt pakutud programmidega (nii õpid ka keeled ära, lood sidemeid, avastad häid võimalusi, kogud lippe), ära loo peret enne 30. eluaastat ja veelkord, õpi ja omanda kõike, olgu see siis mõni (programmeerimis)keel, tants, savi voolimine, müüri ladumine, fotograafia, kalapüük, kodulehe tegemine…
Kui oluliseks pead enda lastele rahatarkuse õpetamist? Kas soovid, et vanemad oleksid õpetanud sulle säästmist ja investeerimist?
Olen abikaasaga seda teemat korduvalt arutanud ja oma lastele plaanime rahatarkuse ABC-d tutvustada küll. Alustame tarbimise teemast, sest tarbijad tehakse meist meie oma tahtest sõltumata juba sünnist alates ja tarbida nii, et see endale ja teistele sh loodusele võimalikult vähe kahju teeks, on oluline. Seejärel küsimused nagu kust raha tuleb, ehk teenimine, siis kogumine ja lõpuks ka raha kasvatamine ehk investeerimine… Minu enda vanemad, kes elasid diametraalselt teisel ajal, ei saanudki mulle neid tarkusi kaasa anda. Vanarahvatarkustest nagu “võlg on võõra oma” on mul tänapäeval sama palju kasu nagu isa õpetusest Žiguli karbussi mahakruttimisest ja puhastamisest. Autod on olemas, karbussid ka, umbes-täpselt tean funktisooni ja asukohta, aga noh… katsu sa päris ilma laenuta hakkama saada ja teinekord aitab võetud laen oma vara hoopis kasvatada.
Vanemad andsid mulle kaasa siiski oskuse hakkama saada lihtsalt, aga soliidselt. See käib kogu olemise kohta ja kattub suurel määral tänapäevase “minimalistliku” elustiili põhimõtetega. Võiks öelda, et ta on isegi midagi elufilosoofia sarnast ja see suhtumine aitab kindlasti ka säästa ja koguda, kuigi mu vanemate tarkuseterad otseselt raha kohta ei käinud . Põhiküsimused on stiilis “kas odavad viksitud kingad või lääpas ja kallid”, “kas süüa papptaldrikutelt või serviisilt”, “kas korras ja korralik odav ökoauto või kallis kesklassiluksussedaan millele kardaaniristi ei jõua osta”. Point on siis selles, et raha ja asjad ei määra minu väärtust.
Kuidas mõjutas “Projekt pensionär” motivatsiooni investeerida ning passiivset sissetulekut suurendada?
Ma ei ole erilise passiivse sissetulekuni veel jõudnud, aga oma kulude dokumenteerimine annab esiteks hea ülevaate kuludest endist ning teiseks saab teha järeldusi nende õigustatuse osas. Selline tavaline rahatarkuse ABC. Konkreetselt “Projekt pensionär” näitas mulle ära kui palju ma kulutan mõtlematult, lihtsalt mugavusest ja toodetele, mis minu elukvaliteeti tegelikult ju ei mõjuta. Sain ka järjekordselt kinnitust planeerimise tähtsusest, sest planeerimine loob rutiini ja rutiini positiivsus seisneb selles, et ta tekitab võimaluse teha juba pikaajalisi plaane.
“Projekt pensionär” otsene tulemus oli ka see, et nägin ära summa, mis mul igal kuul äraelamiseks vaja läheb. Kuna see ei olegi nii hirmus suur, sain julgust, et ammu peas tiksunud mõte teoks teha ja hakata vaikselt palgatööga hüvasti jätta.
Kuhu investeeriksid 5000 eurot vaba raha?
Antud hetkel investeeriksin ma ta iseenda ettevõtmisse, kuna olen oma vabad vahendid kõik sinna pannud (küll mitte väga suured). Kui see 5000 eurot oleks aga lihtsalt kontol ja ei teaks mida temaga peale hakata, siis Mintosesse.
Kuidas hindad Eesti majandust? Kas oleksid tulevaks krahhiks valmis?
Saan ja oskan Eesti majandust hinnata ainult tunnetuslikult ja hetkel hirmu ei tunne, et T1 Mall of Tallinn kohe-kohe uksed kinni paneb. Ilmaratas keerleb edasi ja tänu praegusele kindlustundele (aga millalgi saabuvat kriisi silmas pidades) võtsin enda iseloomu arvestades ka päris suure riski. Esiteks pakin vaikselt palgatööl asju kokku ja teiseks ostsime lisakinnisvara, mistõttu vähemalt sügiseni olen igasuguste ootamatuste, ebaedu ja krahhi vastu kaitsmata. Likviidseid vahendeid ei ole, on ainult lootused ja kohe varsti hakkan sõltuma mulle õigeaegselt tasutud arvetest. Samas oleme sättinud oma asjad nii, et võimalik sissetulekute kaotus (ja ettevõtluses ebaõnnestumine) meie elukorraldust päris uppi ei lööks, pääseksime väikeste ümberkorraldustega. Sügiseks võiks, kui ei tule krahhi nagu ma pajutibude õitsemise järgi ennustan, väikesed varud jälle olemas olla.
