Alles hiljuti kajastasime teemat, kus Eesti investorkogukonna üks liidreid Kristi Saare tõstatas Finantsvabaduse Facebooki teemas üles huvitava teema, kus küsis, miks uuem generatsioon blogijaid on pigem valinud anonüümse blogimise tee ning ei taha oma nime alt rahaasjadest rääkida.
Kuna Facebooki teemas võtsid sõna pigem blogide lugejat (kui nende hulgas just mõnda salablogijat polnud), siis otsustas Rahajutud.ee kaevuda teemasse veidi sügavamale ning küsis mitmelt varjunime all blogivalt investeerimishuviliselt kolm küsimust.
Blogijatest ütlesid oma sõna sekka (vastuste laekumise järjekorras) RahaBot, Rahakratt, Portfell X, Elunaut, Investriss ja Eluolust, kes selgitasid, miks just nemad on otsustanud selliselt, et ei ole oma isikut kõigile teatavaks teinud.
Ja nüüd küsimuste-vastuste rubriigi juurde…
1. Miks oled Sina otsustanud blogida just anonüümselt?
RahaBot: Olen otsustanud blogida anonüümselt, kuna minu tegevusvaldkond on üsna kitsas ning samal ajal tegutsevad inimesed tunnevad üksteist üsna hästi. Kahjuks on selles valdkonnas ka inimesi, kes pigem õnnestumiste ja positiivsuse peale vastavad negatiivsusega ning otsivad võimalusi, kuidas sind alla tõmmata. Anonüümselt blogides on mul võimalik kirjutada muret tundmata oma finantsteekonnas kartmata, et konkurendid hakkaksid kaikaid viskama.
Rahakratt: Ma sünnitasin kunagi Rahakrati selle mõttega, et mu nimi kuuglist ja alta vistast väga tihti välja ei tuleks, kui blogis ühiselt mu sente loeme. Kunagi oli siuke keiss, et panin endast mingites krdi trussikutes ja hea peo käigus tehtud pildid kuhugi netti ja kogu see mässamine, mida pidin tegema, et need otsingutulemustest ära saada – no te ei usuks seda lihtsalt. Kirjutasin lõpuks lausa otse sergei.brin@gmail.com ja ähvardasin mustad Volgad uksetaha saata, et see vana soga koristatud saaks. Peale seda püüan oma virtuaalset jalajälge kontrollida ja kui täna võib olla on äge, et (oletame, et mu nimi on) Urmas Turvas ajab kõvasti raha kokku, siis vb 10 aasta pärast ma ei soovi, et seda teemat minuga seostatakse. Ja tegelt on veits ju siuke nagu Džeims Bond ka, et seksikas ja anonüümne, eks?
Portfell X: Raha on funktsionaalne ning finantsteemadel on huvitav rääkida. Samas on elu näidanud, et rahaga kipuvad kaasnema ka igasugused lahkhelid. Olen otsustanud blogida anonüümselt, kuna ei soovi tekitada kelleski pingeid või ebaratsionaalseid eelarvamusi. Blogin ennekõike selleks, et jätta enda jaoks jälg oma ideedest ja finantsolukorrast ning paralleelselt kaasvõitlejatega mõtteid vahetada. Neid eesmärke on edukalt võimalik saavutada ka anonüümselt. Kindlasti ei karda ma põruda ja oma põrumist jäädvustada, sest seda olen ma elus juba piisavalt teinud.
Elunaut: No see on lihtne vastus. Mul kallis abikaasa ei lubanud avalikult kirjutada. Kuigi, kui päris lõpuni aus olla, siis ma poleks seda niikuinii teinud. Ma olen iseloomult selline pigem tagasihoidlik ja avaliku tähelepanu peale läheks kõht kohe lahti. Eks siin on see asi ka, et vaatamata sellele, mis Kristi Saare kirjutab, siis Eestis on päris keeruline oma finantsid kõigile laiali jaotada ning arvata, et sellest mingit jama ei tule. Roosaare, Müür jt. investeerimismaailma vägevad taluvad ilmselt sellist kuulsust, minusugune lihtne talupoegade järglane ei saaks sellega hakkama.
Investriss: Otsus sündis sel lihtsal põhjusel, et tahtsin alustuseks endale jälje maha jätta, kuidas olen alustanud teekonda finantsvabaduse suunas. Esialgu mõtlesin, et kirjutan omale kuskile drive’i või notes’idesse sammud üles, aga siis mõtlesin, et miks mitte blogi vormis ja anonüümselt. Anonüümne blogimine sai valitud eelkõige just seetõttu, et isegi täna, ca 1,5 aastat hiljem, teavad minu investeerimishuvist vaid käputäis inimesti (ma arvan, et nad saab kokku lugeda ühe käe sõrmedel). Kuna ma ei tunne, et oleksin veel valmis kellelegi tuttavale nõu jagama, siis ma ei tahaks sellise küsimusega vastakuti seista. Lisaks annab see mulle julgust ka reaalsed numbrid kirja panna.
Eluolust: Minu peamine anonüümselt blogimise põhjus on Eesti Maksu- ja Tolliamet, mitte et ma ilge seaduserikkuja oleks või makse ei maksaks. Vaid pigem olen ettevaatlik, et nende radarile ei satuks. Oma nime blogis avaldades on suurem võimalus, et jääda EMTA hammasrataste vahele. Küll nemad leiavad koha, kust kinni haarata. Kindlasti on ka tähtsal kohal minu arust see, et lugeja näeb reaalseid numbreid, kui palju ma teenin. Tänaseks on väga paljud Eesti nii-öelda mitte anonüümsed blogijad numbrid ära peitnud ning kajastavad neid protsentides või muul viisil ehk varjatuna. Lisaks minu arust annab anonüümselt blogi pidamine juurde võimaluse kõigest avameelselt rääkida ning pole nii suurt sotsiaalset survet juhul kui midagi peaks viltu minema. Ma võin julgelt kirjutada enda eluolust, põrunud investeeringutest ja kõigest muust, nii et mul silm ka ei pilgu, sest blogin anonüümselt.
2. Kui oluline Sinu jaoks anonüümsus on? Kas oleksid nõus sellest mingil tingimusel loobuma ja “kapist välja tulema”?
RahaRobot: Ma arvan vähemalt hetkel, et selle blogi raames ma nö. kapist välja tulema ei hakkaks. Ma ei salga investeerimist maha nö. päris inimesena ning kui keegi soovib sel teemal arutleda või abi, siis olen alati nõus aitama.
Rahakratt: Mulle on mu anonüümsus juba natuke nagu kaubamärk või selline must-have element mu blogis. Umbes nagu sokk sandaali sees, et noh, saaks ka ilma, aga pigem mitte. Rahakratt on minu artistinimi. Ootan kutseid lavadele ja raadiotesse. Oma pärisnime all ei oleks väga äge etteasteid teha. Oleksin lihtsalt järjekordne suva lõng, kes Mintose automaatpakkujas istub ja ennast investeerimisspetsialistiks nimetab. Niiet, kapis ma olen ja kappi ma jään. PS. otsin endiselt maski, millega avalikel üritustel ja esinemistel käia.
Portfell X: Hindan privaatsust, ent samas ei ela hirmus, et mis siis küll saab, kui keegi mu identiteedi ära arvab. Annan endale aru, et kui kellelgi tõepoolest oleks tahtmist või viitsimist minusuguse staarsäästja identiteet paljastada, siis ei tohiks see väga keeruline olla. Kapist välja tulemist kaaluksin, kui näeksin selles mingit selget kasutegurit. Hetkel konkreetset kasutegurit enda jaoks ei näe.
Elunaut: Väga oluline ja kapis ma olen ja kappi ma jään. Hetkel ma ei näe küll mingit motivaatorit, mis sunniks mind tulevikus avalikult blogiga jätkama. Seega, hea meelega olen Elunaut, naudin elu ja räägin sellest poolavalikult.
Investriss: Tänasel päeval on minu jaoks anomüümsus väga oluline. Isegi minu elukaaslane ei tea sellest blogist (okei, ehk blogist teab, aga mitte sellest, kes selle taga on). Olengi teadlikult mingeid asjaolusid jätnud kirja panemata, mis võiksid kuidagi reeta, kes ma olen, aga ma ei saa salata, et mõtted käivad selles suunas, et varsti “kapist välja tulla”. Mul on erinevaid mõtteid, mida tahaksin selle blogiga teha ja mis suunda viia ning et saaksin seda teha, oleks sellele ka varsti “päris nägu” vaja.
Eluolust: Anonüümsus minu jaoks ausalt öeldes väga tähtis ei ole. Blogi hakkasin pidama iseendale, rutiini tekitamiseks ja motivatsiooni hoidmiseks. Peale Kristi Saare postitust korraks isegi mõtlesin, et peaks äkki anonüümsusest loobuma ning enda nime alt blogi ehitama hakkama. Vaikselt seedin seda mõtet ja eks ma tulevikus annan teada, millised mu mõtted on.
3. Kas Sinu hinnangul mõjutab edastatava informatsiooni väärtust see, kas blogitakse anonüümselt või avalikult? Palun põhjenda.
RahaRobot: Minu puhul edastatava informatsiooni väärtus ei muutu sellest, kas ma blogin anonüümselt või avalikult. Ma soovin oma lugejatega võimalikult aus olla ning pakkuda neile väärt lugemist. Lisaks on see blogi ka mulle endale mälestuseks, mille põhjal saan minevikus vaadata, kuidas olen teatud olukordades toiminud ja mida mõelnud. Aga ma olen nõus, et anonüümne blogimine annab võimaluse bluffimiseks. Keegi ju ei saa kontrollida, kas ma räägin tõtt, pooltõtt või suisa valet. Blogija piiriks on vaid tema fantaasia. Avalikult päris sellist asja teha ei saa. Kui Jüri kirjutaks, et ta käib vanainimestelt kortereid välja petmas ning see aitab tal portfelli igakuiselt suurendada ning ta paneb vanainimesed oma korteris sundüürnikeks, teenides nii passiivset sissetulekut, siis tuleks tal üsna peatselt kas sõpradele või korrakaitse inimestele seletada, kuidas see “portfellisuurendus” käib.
Rahakratt: Jaa. Ma ei julgeks näiteks oma mitmekilose võla tagaajamise saagast rääkida vist muidu. Kohe teen uue loo ka – Kohtukratt, ehk mis arengud on ühes mu võla-avantüüris LOE SIIT. Pluss veel see, et ma olen jumala kindel, et see leekivjuukseline finantsnõid, kes siin selle mainitud virtuaalkakluse korraldas, ei räägi igast oma sendist või otsusest. Mina tahan rääkida absoluutselt kõigest – igast sendist, tatraterast, Kadri Simsonist (ilma Teet Soormi kartmata) jne. Et siis on okei, kui ma anonüümseks jään või?
Portfell X: Minu peamine tähelepanu on blogi sisul. Autori nägu või ees-ja perekonnanimi mind eriliselt ei köida. Psühholoogiliselt võib mõne inimese jaoks kergem olla juttu kokku viia reaalse isikuga, ent lõppkokkuvõttes peaks märgilisema tähendusega olema ikkagi jutt ja kirjamaneer. Mis puudub informatsiooni usaldatavust, siis märkimisväärne osa finantsblogide sisust – seda eriti seoses rahalise seisu ja portfelli ülevaadetega – on nii või naa lugejatele kontrollimatu, olgu blogimine anonüümne või avalik.
Elunaut: Eriti mitte. Kuigi, oma teekonnal kaugele jõudnud blogijad on väga huvitavad lugeda, siis suuresti seetõttu, et neil on palju mida rääkida. Kuigi oma nime alt kirjutajatel on muidugi suurem vastutus, kuid usun, et seetõttu on neil rohkem põhjust ka midagi varjata. Aga eks see kõik maitse asi ole, kes tahab see usub üksnes päris blogijaid, kes tahab see saab põnevust ja abi ka salablogijatelt.
Investriss: Ma usun, et jah. Nii palju, kui olen blogisid lugenud, siis tegelikult väga vähesed avalikud blogijad tahavad oma kulusid-tulusid täielikult letti lüüa, pigem on see anonüümsete kirjutajate pärusmaa. Ja ma arvan, et see on ka mõnes mõttes hea. Kel iganes peaks tekkima mõte, et tahaks investeerimisega alustada, võiks saada lugeda blogisid, mis näitavad, kuidas numbrid reaalselt kasvama hakkavad. Roosaare ja Müür võivad esmapilgul ära kohutada, et mida ma ikka oma 50euriga kuus investeerima hakkan, aga kui sa näed, et sinusuguseid alustajaid on veelgi ning kuidas need numbrid nagu lumepall veerema hakkavad, siis see on motiveeriv.
Eluolust: Minu arust mitte. Minu jaoks tähtsaim on see, et blogi oleks võimalikult avalik ja numbrid on lihtsa vaevaga nähtavad.
Kas internetti postitades on võimalik üldse anonüümsus tagada ilma proxide ja vpnideta?