Ärategemine ja maitsmata jäänud wrappid Nordeconi aktsionäride koosolekul

Siim Semiskar

Alles hiljuti ma käisin oma elu esimesel aktsionäride üldkoosolekul, kui oma omanikud kutsus kokku LHV, siis kolmapäeval sain pähe ka teise silma, sest läksin uurima, mida räägitakse Nordeconi aktsionäride üldkoosolekul.

Kui LHV on Eesti mõistes laiemale publikule hästi tuntud ettevõte ning seda aktsiat võib isegi pidada seksikaks, kui tohib sellist väljendit kasutada, siis Nordecon on ehitusettevõttena küll omas segmendis kindlasti hästi teatud, kuid tavainimene on seda nime näinud vast ainult ehitusplatside piirdeaedade küljes olevatel siltidel.

Eelnevalt mainitu tõttu ootasin Nordeconi koosolekust tunduvalt väiksemat sündmust kui LHV üritusest ning mu eeldused tabasid ka täkkesse. Pärast väikest viivitust oli väikesesse konverentsiruumi hotell Olümpias kohale jõudnud umbes paarkümmend inimest, kellest 14 olid hääleõiguslikud aktsionärid.

Kui koosoleku alguses tehti teatavaks, et 14 kohal olnud aktsionäri valduses on kokku 18 215 278 ettevõtte aktsiat ehk 58,92%, siis vaatasin enda ümber ringi ja mõtlesin, kus need protsendid kokku tulevad. Kaugele ei pidanud vaatama, kuna esireas istus Nordeconi suuromaniku Nordic Contractors AS-i juht Toomas Luman, kelle ühest nupulevajutusest oleks lihthäälteenamuseks piisanud ka siis, kui kõik Nordeconi aktsionärid oleks sellel päeval otsustanud sinna kitsukesse ruumi kohale tulla.

Kui koosoleku alguses olin kindlal veendumusel, et ma olen ruumis kõige väiksem aktsionär, siis hiljem tänu hääletustulemustele selgus, et 14-st kohal olnud inimesest vähemalt kaks haldas veel väiksemat aktsiapakki. Teada sai seda põhjusel, et nad otsustasid hääletada mõnes küsimuses üldsuse vastu või olid erapooletud ja kuna üks aktsia andis ühe hääle ja häälte arv kuvati pärast hääletust seinale, siis sai isegi minusugune humanitaar nendest numbritest teha omad järeldused.

Nordeconi poolt võttis sõna värske juhatuse esimees Gerd Müller, kes tutvustas 2017. aasta finantstulemusi ning põhjendas miks firma käive on küll suurenenud aga nina on allapoole suunatud ja aasta viimasel (ja tegelikult ka praeguse aasta esimesel) kvartalil näidati koguni kahjumit.

Kuulasin Investor Toomase ehk ühe Äripäeva ajakirjaniku Indrek Mäe kukalt põrnitsedes Mülleri jutu ära ning meelde jäi mulle sellest peamisena märksõna “tööjõukulud”. Väga märgiline oli ka Mülleri lause: “2017 ei ole aasta, mida uhkusega meenutada.” Kahjumlik osa on tema sõnul Nordeconil kortermajade segment, kus on üritatud riskijuhtimist üle vaadata.

Positiivne pidi olema aga laienemine Skandinaaviasse, mis seni pole veel rahalist tulu tooma hakanud, kuid peatöövõtjana on Rootsis esimesed kaks kortermaja praeguseks juba üle antud ja eesmärk on seal piirkonnas samm-sammult laieneda. Sihiks on teha seda kasumlikult, mitte üksnes käibe kasvu taga ajades.

Kõige mõnusam osa oli muidugi enda dividendide üle hääletamine – saan nüüd kindlalt väita, et kõlinaga kukub lähikuudel minu kaukasse 6 senti iga aktsia kohta. Lisaks hääletati veel eraldi ka aktsiakapitali vähendamise üle, kust samuti 6 senti aktsia kohta peaks kontole tulema.

Kokkuvõttes jäi Nordeconi kokkusaamisest kuidagi selline ärategemise tunne. Ei, mitte, et mulle või teistele aktsionäridele oleks kuidagi ära tehtud, vaid sündmus ise kulges oodatud rada, kõik oli justkui olemas, midagi tähelepanuväärset ei juhtunud ning kõik otsused said suurte häälteenamusega ka vastu võetud. Tehtud! Järgmine aasta jälle.

Pärast bussiga sõites mõtlesin, et tegelikult oleks võinud kaasa haarata ka mõned maitsvana tundunud wrapid, mida lahkelt koosolekul pakuti, kuid minu poolt täiesti puutumata jäid. Üks rõõmsa olekuga vanahärra jäi igatahes minust sinna laua taha vähemalt kolme wrappi hoolikalt salvrätikusse keerama – lisaks dividendile mingi konkreetne kasu veel aktsionäriks olemisel!

NB! Kui toidukraami ma kaasa ei kahmanud, siis ühe materiaalse hüve tõin koosolekult kaasa küll, kui Nordecon andis aktsionäridele kaasa päris kena mälupulga. Ilus ja praktiline asi. Tasub aktsionäride üldkoosolekutel käia! Kasvõi selleks, et saada kõht täis ja mälupulgakollektsiooni täiendust.

Siim Semiskar
Rahajutud.ee peatoimetaja

4 kommentaari

  1. nojah. ma olin ka seal, aga mälupulka ei saanud,
    sest tõesti ei teadnud, et pidi ise kuskilt võtma, sest eraldi seda ei pakutud ja kuna mitte keegi mittemingil moel seda ei maininud :-(((((

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga