Tarskuhäälingusaates “Edu Valem” käis eelmisel nädalal külas Tallinna börsi juht Kaarel Ots. Alates 2016. aastast börsi juhtiv Ots osaleb aktiivselt seminaridel ning peab ka börsiteemalist blogi.
Otsaga tehtid juttu nii börsi hetkeseisust, eestlaste finantshariduse tasemest, võimalikest IPO-dest ning muidugi ka sellest, kas ja millal on oodata majanduskrahhi.
Alustame esmalt küsimusega, mis paljude investorite meelel ja keelel. Millal saabub karuturg või siis veel mõni suurem krahh?
See on selline küsimus, mis nõuaks pikemat vastust. On selline ütlus, et analüütikud ennustavad ette maailmas üheksa kriisi viiest. See praegune ajalooliselt kõige pikem pulliturg ei ole mingi erand. Jällegi on tänuväärne tehnoloogia, iga üks saab googeldada, kes ja kui palju on majanduslangust ette ennustanud. Ma arvan, et elame täna huvitavas eksperimendis ja keegi ei tea, kuidas see lõppeb. Mina pole küll õige inimene ütlema, kuid olen täiesti veendunud selles, et seda on võimatu ette ennustada. Kõik, kes seda räägivad, nad räägivad tagantjärele. Tegelikult, kui vaadata ajalugu, siis mitte keegi ei ole kunagi täpselt suutnud ette ennustada, millal algab, kuidas algab ja mida mõjutab.
Ma soovitan vähem pead vaevata selle üle, millal kriis algab. Jällegi on võimalik ajalooliselt tuvastada, et rohkem on ära käkitud võimalusi sellega, et on üritatud ajastada midagi, mida isegi kõige kõvemad professionaalid ei suuda teha. Kui sellega, et elatakse kannatlikult kõik need võnked, langused, karuturud ja kriisid üle.
Mulle tundub, et kui inimesed arvavad, et nemad on ise keskmiselt paremad liiklejad, arvavad kõik väikeinvestorid ja natuke suuremad investorid samamoodi, et nemad suudavad kõik need võnked ja karuturud ette ennustada.
See ei ole ainult arvamus, seda on uurinud igasugused käitumispsühholoogid. Käitumisökonoomikas, mis on umbes 25 aastat vana teadusharu, on tehtud kõvasti sellekohaseid uuringuid. Kui küsida erinevate gruppide käest, siis valdav enamus peab ennast keskmisest paremaks, ei ole vahet, kas räägime autosõidust või investeerimisest, lihtsalt olenevat valdkonnast protsent veidi erineb.
Kui vaadata, kes neid kriise ette ennustavad, siis tegemist ongi tippspetsialistidega, kes on alates 2005. aastast kriise ette ennustanud ja mitte ühtegi neist ei ole tulnud. Pigem soovitan mõelda nii, et kui teised ei suuda kriisi ette ennustada ja ei ole kunagi suutnud, siis mida tean mina nendest paremini? Kas mul on mingi siseinfo, saadud kuskilt globaalsetest keskpankadest ja suurtelt rahajuhtidelt? Ma ei ütle, et ei tuleks trende jälgida, aga kriise ette ennustada ikkagi ei saa.
Praegu on olnud väga pikk pulliturg. Kas sellest lähtuvalt ettevaatlik ja natuke tagasi tõmbunud olla on rumal otsus?
Ma arvan, et ma täna räägin mitu korda seda, et mulle ei meeldi olla keskmine, mitte milleski. Pole olemas keskmist inimest ega keskmist investeeringut või aktsiat. Aga meedia kõige levinum väljend börside kohta on see, et börs teeb kahte asja – ta kas rallib või kukub kivina. Ta ei tee kumbagi tegelikult, liiguvad ettevõtete aktsiahinnad. Igal inimesel on oma emotsionaalne valmisolek ja tajub riske omamoodi, ega portfellid ei ole kunagi ühesugused. Kriisi tulemist ennustatakse nii palju sellepärast, et ajalooliselt on mingi aja tagant börsil midagi juhtunud. Miks ma ütleksin, et me elame eksperimendis? Mitte kunagi varem ajaloos ei ole nii palju trükitud raha. Ma näeme täna hoopis teistsuguseid ja isegi analüütikutele uusi asju. Mõnda aega tagasi ütles Ray Dalio, maailma suurima riskifondi juht, et ”Maailm on hulluks läinud, see ei allu enam tavaloogikatele“. On ajalooliselt hea näide, kuidas Ameerika Ühendriigid peale teist maailmasõda hoidsid intressimäärasid madalal ja inflatsiooni toel vähendasid oma riigivõlga 2/3 võrra. Seda üritatakse ka praegu, sest riigid on kõrvuni võlgades ja alates eelmisest kriisist on neid võlgu suurendatud. See ongi praeguse eksperimendi võlu ja valu, et üritatakse tekitada midagi, mida pole kunagi õnnestunud teha. Ja nüüd, kuhu see inflatsioon on jõudnud? Varadesse. Jällegi ei saa üldistada, et see jõuab kõikidesse varadesse, aga see on kindlasti üks päästikutest, miks me näeme väga pikka pulliturgu. Üldine meelsus on positiivne seetõttu, et odavat raha tuleb väga palju peale.
Sind teeb võib olla murelikuks see, et uued investeerimisvõimalused (näiteks krüptoraha, ühisrahastus), löövad tihti inimeste pead sassi sellega, et räägivad suurest tootlusest, aga jutt riskidest jääb tahaplaanile.
Jällegi, see ei peaks mind huvitama. Inimesed tehku, mis tahavad. Kogu Eestit tervikuna vaadates on inimestel väga kehvad teadmised finantside osas, selle tõttu see mind puudutab. Inimestest räägime ju kui potentsiaalsetest investoritest ja meie huvi pole kuidagi, et keegi saaks vastu näppe mingi teemaga, millest ta ei saa lõpuni aru. Sellepärast käin ma koolides loenguid pidamas ja nii palju, kui meil ressursse on, me panustame sinna. Aegalaselt aga järjepidevalt see üldine teadlikkus areneb. Tulles küsimuse juurde tagasi, siis on see väga hea, et on tulnud uusi võimalusi. Lihtsalt mulle tundub, et teadmised ei tule alati järgi. Ühisrahastus, millest on räägitud rohkem umbes 4-5 aastat. Kus on uudsus, kus on innovatsioon? Ilma igasuguse halvakspanuta või irooniata, aga päriselt ka?
Ühisrahastus on sisuliselt lihtsalt laenamine?
Põhimõtteliselt on ta lihtsalt börs. Börs on üle 400 aasta vana ühisrahastaja. Vahe tavalise börsi ja ühisrahastusportaalide vahel on see, et täna on meil lihtsalt ettevõtteid, mis ei ole reguleeritud. Nii lihtne see tegelikult ongi. Kui keegi tahab nagu fänn osta osalust või panustada mingisse ettevõttesse. Sisuliselt toimib ta siis samamoodi, kui investeerides börsiettevõttesse. Seni, kuni inimene saab aru mida ta teeb ja teadvustab endale, et ei peagi saama sealt mingit infot ja tootlust, nii kaua on kõik korras. Aga see erisus on hägune, et miks börsil on ettevõtted läbipaistvad, miks nad seal jagavad infot ja on reeglina kasumis ja miks teistes ei ole. Näemegi, et üldine teadlikkus võiks olla parem. Jälgime asja professionaalse pilguga, et kas mingi asi, mis kõnnib, käitub ja häälitseb nagu part, äkki ongi part?
Lõpuks jõuame ka Sinu karjääri alguse juurde. Kui keskkool lõppes, kus see lõppes ja kuhu siis elutee viis?
Ma lõpetasin Tallinnas 7. keskkooli ja edasi läksin ülikooli, tegemist oli tol ajal Concordia Ülikooliga.
Millal esimese töökohani jõudsid?
Mu esimene töökoht oli tegelikult juba enne ülikooli. Töötasin turvamehena ühes haiglas. Ma olin mõni kuu onkoloogia haiglas ööturva. Ülikooli ajal leidsin esimese töökoha ruttu, juba esimesel kursusel. Läksin hulgimüügifirmasse, Antalis on ta nimi praegu. Tegemist oli rootslastele kuuluva paberi hulgimüügifirmaga. See oli tõeline vedamine. Olin 19-aastaselt seal sisuliselt juhtkonnaliige, vastutasin ostu ja logistika eest. Sinna jäin ma tööle peaaegu neljaks aastaks.
Aga õpingud viisid sind vahepeal ka Itaaliasse?
See oli mul juba kõrges eas. Läksin Itaaliasse 2011. aastal. Tavaliselt minnakse õppima varem. Lõpetasin ülikooli Eestis ära ja pikalt ei plaaninud õpinguid jätkata. Magistrit läksin tegema asjaolude kokkulangemisel Itaaliasse.
Kuidas sealse lähenemisega rahule jäid? Finantse õppida riigis, kus finantsidega viimasel ajal väga hästi lood ei ole. Miks nii?
See oli 2011. aastal ja teooriat võib ju õppida ükskõik kus ja mina jäin väga rahule. Tegemist oli rahvusvahelise korporatiiv-ja investeerimispangaduse programmiga. Programmis õppis koos väga kirju seltskond, kellest osadega suhtlen siiamaani. Arvan, et see programm oli tõesti super. Muidugi pole mul kogemust mingite teiste ülikoolide programmidega. Ma töötasin UniCreditis siis, selle omanik oli Itaalias ning mul õnnestus saada selline päris suur stipendium.
Mainisid Unicreditit, et kuidas sinna sattusid ja millega seal täpsemalt tegelesid?
Olin vahepeal Hansaliisingus, mis oli tolle aja selline eesrindlikum ja ambitsioonikam ettevõte Eestis. Siis, kui Swedbank ostis Hansapanga ära, mulle enam seal ei meeldinud. Mul üks sõber töötas UniCreditis ja läksin ka sinna. See oli tol ajal väike ettevõte. Sinna vahele jäi ka kriis, väga palju uusi kontakte, kliente, juhtimiskogemust ja ettevõtte sulgemist, millega see ka lõppes.
Unicreditis töötamise ajal läksid Itaaliasse õpingutele. Kuidas ülemustega see suhtlus käis ja kas jäid tööle või läksid sealt Unicreditist ära?
Ei, ma ei olnud koguaeg seal Itaalias. Käisin ära umbes nädal iga kuu, see oli selline programm. Programm oligi tuunitud sellistele inimestele, kes ei pea ennast töölt vabaks võtma ja niimoodi see käiski.
Mainisid, et inimeste üldine finantskirjaoskus pole eriti hea. Kuidas seda parandada ja millised on üldse lootused, et inimesed hakkavad tõsisemalt rahasse suhtuma ja harivad ennast? Kas tunnetad endal kui börsijuhil mingit rolli kogu selles asjas?
Ma ei oska öelda, kui hea see finantsoskuse tase on, sest millal üldse saab öelda, et tase on hea. Mul pole praegu need numbrid peas, aga, kui küsitleti inimesi raha teemadel, siis neljandik ütles, et neil puuduvad igasugused säästud ja kolmandik ütles, et nad elavad palgapäevast palgapäevani. Ma ei taandaks seda finantskirjaoskusele, aga see näitab üldist jõukuse tase. Vahest räägitakse, et meil on väga palju deposiite. See koondub tegelikult väikese hulga inimese kätte. Kõik sõltub sellest, mida me mõõdame. Minu arust on oluline, et igaüks saaks endaga hakkama.
Kas inimene peaks olema finantsiliselt vähemalt nii heal järjel, et oskab igakuiselt tulla toime selle rahaga, mis tal on, ja ei peaks elama laenudest? Investeerimine oleks juba järgmine tase?
Nii see ongi. Finantskirjaoskuse arendamist tuleks alustada läbi kooliprogrammide. Tegelikult luuakse mingi kokkuklopsitud pensionireform ja vaadatakse, kuidas inimesed sellega hakkama saavad. Minu meelest see on täiesti kurioosne. Meil on teada, et üldine teadlikkus on madal, väga paljud isegi ei tea palju või kus neil pensioniraha on. Kooliprogrammides on rahateemad osa ühiskonnaõpetuse suurest programmist. See aga pole piisav. Kõik taandub taaskord rahale ja seetõttu räägivadki ministrid või haridusamet, et raha programmide loomiseks pole. Siin on jälle karjuv vastuolu.
Meil pole vaja kaugele minna või palju googeldada. Kui me vaatame üle lahe Soome, Rootsi ja Skandinaaviamaade poole. Pole olnud sõda, on pikalt ja rahulikult saadud arendada investeerimiskultuuri. Kõik algab üldse säästmisest. Säästmine peaks olema kooliprogrammis, ühel või teisel moel osa õppekavadest. Nii ongi võimalik seda õpetada. Pole võimalik teha seda mingite loosungite, kihutustöö või reklaamikampaaniatega. Aga, kui see on keeruline, siis on lihtsam mitte teha ja öelda, et las teised teevad.
Väga hea, et jutt kooli ja kooliprogrammidele läks. Kui koolis räägitaks rohkem rahatarkuse ja investeerimise teemadel, kas siis hakkaks inimesed varem oma rahaasjadele tähelepanu pöörama?
Kui räägime nüüd investeerimisest, siis ongi väga oluline just vanus. Mõni mõtleb, et elab igavesti – palju õnne ja edu. Aga see aken on ju tegelikult väga lühike, millal inimesel hakkab tekkima vaba raha. Ei räägi ettevõtjatest, vaid enamik inimestest, kes käivad tööl, teenivad palka, saavad lapsed ja siis mingi hetk hakkab jääma raha üle. Investeerimises on väga oluline aeg, et seda teha võimalikult kaua. Mida varem saad info kätte, seda parem. Osalesin ühel konverentsil, kus muuseas oligi rahatarkusest juttu ja küsisin sealsetelt osalejatelt, et kui palju on publiku hulgas investoreid. Tõusid vaid mõned käed. Aga tegelikult investeerivad kõik. Kõik inimesed ei investeeri lihtsalt raha. Kes investeerib aega, kasvõi harjutab mingit pilli või viib kedagi trenni. Investeering on lihtsustatult ühe lausega see, et kui täna paned midagi sisse, siis tulevikus loodad saada rohkem tagasi. Meedia toetusel on investeerimise kohta väga must-valgelt kirjas, et kui oled investor, järelikult pead olema finantsvaba. No ei pea. Mina ei mäleta, et koolis säästmise kohta midagi räägiti. Tegelikult peaks kõik koolist just algama. Arvan, et juba umbes neljandas klassis võiks alguse saada mingisugune rahatarkuse õpetamine.
Tänased õpetajad, kes koolides haridust annavad, on selle aja inimesed ja nende jaoks on börs midagi väga tumedat ja kahtlast. Börsil liigutatakse ainult miljoneid ja miljardeid, tavainimene pigem paneb raha madratsi alla ja vaatab mis edasi saab. Kas meie „nõukogude taak“ on see, mis börsi käima minemist tagasi hoiab?
Loomulikult sellisest nõukogude taagast ei saa üle ega ümber, üldise säästu kogumiseks on olnud vähe aega. Arvan, et paljuski seisneb Eesti edu selles, et asume geograafiliselt Soome lähedal. Asuks kuskil mujal, siis räägiks täna hoopis teist juttu. Börs on tegelikult ülilihtne. Börs on ettevõtted ja inimesed tahavad börsil osta tükki nendest ettevõtetest. Ja miks on nii, et börsid on ajalooliselt kõige parema tootluse pakkujad? Miks käib jõukuse kasvatamine börside kaudu? Sellepärast, et börsiettevõtted on majanduskasvu mootorid. Vahel jääb mulje, et see on poliitika või poliitikud, olenevalt sellest, mis koalitsioon oli võimul, kes pöörasid majandust tõusule või langusele. Ettevõtted viivad majandust edasi. Kui sa oled seal läbi aktsiate osaline, siis on loogiline ja elementaarne, et sa saad kasvust osa, kui kasv toimub. Ja kasv peab toimuma pika perioodi vältel. Mida kauem on olnud aega, mida vähem on sinna sisse sattunud kriise, seda paremal järjel on investorid.
Mis seisus on Tallinna börs hetkel sinu hinnangul? Mis on hästi, mis võiks olla paremini, mille suunas liigute ja mille kallal töötate?
Tallinna börs pole kunagi olnud nii heal järjel, kui ta täna on. Pole kunagi olnud nii laiapõhjaline ja ettevõtted nii rahvusvahelised. Investorsuhtlus pole kunagi olnud nii kvaliteetne. Laiapõhjalisus tähendab seda, et 15 aastat tagasi oli Tallinna börsil noteeritud Hansapank, mille turuväärtus oli suurem, kui täna on börsi väärtus kokku. Samuti oli börsil Eesti Telekom üle miljardi väärt. Täna ei ole Eestis ühtegi ettevõtet miljardilise turuväärtusega, välja arvatud paberil. See on põhjus, miks ei ole hea mõte võrrelda võrreldamatuid asju. Sama võrdlus kehtib ka investeeringute puhul ehk riski ja võimaliku tulu ootuse vahel.
Soomes peaks olema umbes 30 ettevõtet börsil, mis on üle miljardi euro väärt, Rootsis üle 90. Suured ettevõtted meelitavad enda juurde välisinvestoreid, suuri fonde. Täpselt nii oli ka Tallinna börsil. Maaklerid, kes toona vahendasid välisraha, on rääkinud, kuidas asi käis. Helistas sulle Ameerikast fondijuht, ostis Hansapanka ja küsis, et mis teil seal veel on. Hansapank ja Eesti Telekom moodustasid 85+ protsenti nii kogu Tallinna börsi käibest kui ka turuväärtusest. Tegemist oli ekstreemumitega.
Kiruda ennast sellepärast, et meil puuduvad suured ettevõtted, on sama, kui öelda, et ma olen liiga lühike. Sinna ei saa midagi parata, niimoodi lihtsalt on. Aga see ei tähenda, et meil pole võimalik arendada börsi kõige paremal viisil. Tallinna Sadama näitel oli ju näha, mismoodi see elavdas turgu ja tõi välisraha. Jaeinvestori seisukohast pole olukord kunagi olnud nii hea kui praegu. Räägitakse sellest, et likviidsus on kehv, aga öelge siis palju see likviidsus peaks olema? Likviidsus üldiselt ei ole kunagi kehv. Seda on öelnud ka tuntud investorid. Kvaliteet pole olnud nii hea kui ta täna on. Mis ei tähenda seda, et meil on aeg nüüd jalg sirgu lasta.
Tundub, et Eestis on viimastel aastatel olnud pidev IPO-de nälg. Mismoodi käib ettevõtete toomine börsile ja kui palju on selliseid ettevõtteid, kellega on börsile tulemise protsess käimas?
Arvan, et IPO nälg on igal pool. See ei ole ainult börsi teema. Mõelge, kui investeerite raha mittereguleeritud turule, mida te vastu saate? Raha saab investor tagasi siis, kui ettevõte kasvab. Kui ta ei kasva suuremaks, peab ta kasvama kvaliteetsemaks. Ambitsioon on see, mida me otsime. Ilma ambitsioonita ei ole võimalik kasvada. Need ettevõtted, kes on hiljuti börsile tulnud, on väga avatud ja jagavad infot.
Keda ootame börsile? Novembris oli Tark Raha konverents, mida oleme teinud juba kaheksandat aastat just sellepärast, et investorkultuur areneks. Kutsume sinna nii juba börsil olevate ettevõtete kui ka potentsiaalsete börsiettevõtete juhte. Eelmine kord tuli Alexelast rääkima Aivo Adamson, kes jagas infot, mida muidu ei leia. Ja seal tegime küsitluse, et saada inimestelt teada, keda tahetakse börsil näha.
Ja vastus oli: Enefit Green, Alexela, Cleveron, Luminor, Graanul Invest, Inbank, Magnetic MRO, Bolt, Skeleton Technologies, Elering, Operail, Omniva, Riigi Kinnisvara AS, Tallinna Lennujaam, Olerex, Tere, Postimees, BigBank, Eesti Gaas ja Pipedrive.
Ütlesin praegu need ettevõtted, kes said kõige rohkem hääli. Kui suur võime on meil seda nimekirja ühele või teisele poole mõjutada? Meie saame anda maksimaalse panuse, et keskkond tervikuna oleks soosiv. Mis ma selle all silmas pean on, et kui ettevõte ei näe vaeva börsile tulemisega, ei suhtle investorite ega meediaga, siis ei oska keegi teda börsile oodata.
Küsiksin siis otse, millal tuleb Tallinna börsil järgmine IPO?
2020, kui kõik läheb hästi ehk käesoleval aastal.
Ja mis ettevõttel?
Tuleb jälgida meediat.
Kas võib öelda, et Eesti inimestele ei ole hästi kohale jõudnud kontseptsioon, et aktsia pole mitte mingi suvaline number, vaid aktsia teeb inimesest ettevõtte väikeomaniku. Ehk seepärast tehaksegi emotsionaalseid otsuseid, kui nähakse, et aktsia on 5% langenud? Tegelikult ei juhtu ju ettevõttega lühikese ajaga mitte midagi.
Olen täiesti nõus. See pole ainult Eestis nii, meil on lihtsalt investoreid vähem kui näiteks Põhjamaades. Teadlikkus on aga kõvasti parem, kui oli 15 aastat tagasi. Selliseid investoreid, kes aktiivselt panustavad Eesti ettevõtetesse Tallinna börsil, on üle kaheksa korra rohkem kui tol ajal. Jällegi tuleks lugeda ja uurida. Hea raamatu on kirjutanud Peter Lynch. Ta on maailma kõige kõvem fondijuht, kelle keskmine tootlus 10 aasta jooksul oli 29 protsenti. Äripäev tõlkis tema raamatu eesti keelde, pealkiri on „Üks samm Wall Streetist ees“. Väga lahedalt kirjutatud raamat sellest, kuidas tema teeb investeeringuid. Eestis on meie Tallinna börsi investoril koduturu eelis, sest saab ju ettevõttesse kohale minna. Peter Lynch rõhutab, et investeerimine pole lotopilet, see ei ole kasiino. Sa võid spekuleerida ka, aga tee seda teadlikult, sest sa ostad ettevõtteid.
Enne rääkisime, et majanduskasvu vedurid on ettevõtted. Warren Buffettiga oli hiljuti teleintervjuu, kus ta käest küsiti „Kuidas selle kriisiga siis on?“ Vastuseks saadi: „Kriis on vältimatu sellepärast, et inimesed panevad raha aktsiatesse ja ettevõtetesse, millest nad mitte midagi aru ei saa. Nad investeerivad raha põhjusel, et nende naabrid, kes on nende arvates kõvasti rumalamad, saavad aina jõukamaks ja ostavad kallimaid autosid. Ja siis samad inimesed panustavad raha ja vaatavad, mis saab.” See on aastasadu olnud põhjus, miks tekivad mullid ja on täpselt samamoodi ka nüüd. Räägime lihtsalt sellest, millal kriis tekib. Põhjused pole muutunud.
Minu teada ei tohi Sa kodubörsile investeerida. Kas tunned, et see on Sinu ameti juures negatiivne aspekt? Kus Sa siis investeerid?
Enne Tallinna börsil tööle asumist olin investeerinud paljudesse Tallinna börsil kaubeldavatesse ettevõtetesse. Muidugi tundub see piiranguna. Kusjuures ma ei tohi osaleda isegi ühelgi maailma IPO-l. Ükskõik, millises riigis, isegi seal, kus Nasdaq turge pole. Minu kaotusvalu üritatakse leevendada Nasdaqi enda aktsiaoptsioonidega. Teisi väärtpabereid võin osta. Väärtpaberite osas on mulle pikka aega meeldinud jälgida kõige targemaid. Warren Buffetti Berkshire Hathaway on aktsia, mida olen jõudumööda ostnud. Eks olen spekuleerinud ka. Üritan saada tükki mingist üldisest kasvust, näiteks tehnoloogiaettevõtete aktsiatega.
Kuula “Edu Valemi” saadet börsijuht Kaarel Otsaga:
Kaarel tabas normaalselt naelapead. Ka minu koolitee jooksul (1998-2010) ei olnud ka ühtegi tundi, mis puudutanuks säästmist, majandust, ettevõtlust, finantskäitumist või investeerimist. Mingeid molekulaarvalemeid oli vaja tuupida, aga krediidikulukuse määra või liitintressi ei õpetanud keegi. Kust see finantsharidus algab, kui mitte koolist?? Ja no ma käisin ikka keskmisest kõvasti paremas koolis. . .