Eestlane Austraalias: priiskamine ja raha laiaks löömine on siin võrdlemisi tavaline nähtus

Rahajutud.ee portaali järgmise intervjuuga reisime läbi virtuaalmaailma hoopis teisele poole maakera Austraaliasse, kus tegutseb üks noor Eesti mees, kes on jõudumööda hakanud investeerima, et ühel hetkel jõuda välja finantsvabaduseni. Oma tegemisi kajastab ta blogis Portfell X.

Uurime, mis probleemid investorile Austraalias tegutsedes vastu vaatavad, millised on kohalikud inimesed oma rahaasjade korraldamisel võrreldes eestlastega ning selgitame välja, mis sundis üht väikeinvestorit üldse blogimisega alustama.

Räägi palun lühidalt endast nii palju kui saad. Kus paikned, mida teed?

Olen 20-ndate eluaastate lõpusirgele jõudnud Eesti mees. Käesoleval hetkel resideerun aga Austraalias. Elan linnas nimega Melbourne, mis on Austraalia suuruselt teine linn ja kohalike seas tuntud kui kultuuripealinn. Siin on maitsekas viktoriaanlik arhitektuur, kohvikud ning arvukal hulgal ülikoole ja teadusasutusi. Seega võiks mõne nurga alt paralleeliks tuua Tartu. Eelnevalt olen elanud ka Hiinas ja Jaapanis, kuna lapsepõlvest saati on hinges olnud suur huvi Ida-Aasia vastu.

Tööalaselt tegelen võrdlemisi nišiasjaga, mis paikneb tehnoloogia ja teaduse piirimail. Sattusin konkreetse eriala peale pooljuhuslikult, kuna hariduse põhjal peaksin tegelema hoopis teistel mängumaadel. Ühtlasi on see töö minu jaoks hea meeldetuletus, et elu jooksul on võimalik muutusi teha ning keegi ei ole ilmtingimata määratud ühe konkreetse liistu juurde jääma. Tööle lisaks meeldib mulle võõraid kultuure avastada ehk reisida ning hobikorras tegeleda säästmise ja rahaasjadega.

Kas ja kuidas on blogiga alustamine muutnud Su vaateid investeerimisele ja rahale?

Blogiga alustamine ei ole oluliselt muutnud minu vaateid, kuid on kahtlemata aidanud paremini teadvustada rahalist olukorda. Kirjutamine võimaldab efektiivsemalt formuleerida oma mõtteid ning seedida olemasolevat olukorda ja tulevikuplaane. Lisaks on vanad artiklid käsikäes Exceli tabelitega väärt materjal tagasi vaatamiseks möödunule ning hea stiimul tulevikuks – käesoleva kuu tulp võiks tulla diagrammil veidi kõrgem kui eelneva kuu oma.

Kui palju jälgid teiste blogijate tegemisi ning kes on Sinu lemmikud ning miks?

Päris aktiivselt jälgin teiste blogijate tegemisi ning just nemad ongi andnud tõuke, et alustada oma blogiga. Mingil kummalisel põhjusel on äärmiselt haarav piiluda teiste inimeste rahakoti sisse ning uudistada, millistesse varaklassidesse on kaasmaalased oma raha paigutanud ja kuidas nende numbriread kuust-kuusse kõiguvad. Elan teiste blogijate tegemistele päris siiralt kaasa.

Lemmik blogijate osas on keeruline konkreetseid nimesid välja tuua, kuna igal blogijal on oma unikaalne vaatenurk. Kahtlemata on Rahakrati blogi mõnus sirvida, kuna tal seda huumorit ja vürtsikat väljenduslaadi ikka jagub. Märten Kressi ehk Dividendi Investori artikleid on alati huvitav lugeda, kuna tal on väga hea kirjamaneer ning huvitavad mõtted, mis on sageli põhjendatud ka numbrite keeles. Jälgin ka teisi blogijaid sh Jaak Roosaar, RahaBot, Tasane Investor, Dividendipiraat, Eluolust jpt. Usun, et kõigilt on ühtteist õppida.

Kui palju saad sõprade-tuttavate hulgas investeerimis- ja rahateemadel suhelda või jätab see neid pigem külmaks?

Mõned sõbrad-tuttavad ikka leiduvad, kes tunnevad huvi ning väikest viisi ka tegelevad rahaasjadega. Aeg-ajalt saab neil teemadel nendega mõtteid vahetatud. Samas on sellised sõbrad tutvusringkonnas pigem tagasihoidlik vähemus. Tundub, et inimestele meeldib idee säästmisest, investeerimisest ja lisatulu tekitamisest, ent millegipärast võtavad vähesed sammu, et asjaga päriselt tegelema hakata. Küllap nõuavad rahaasjad püsivust ja distsipliini, mida paljudel jääb vajaka.

Millised on Sinu peamised põhimõtted, mida investeerimisel jälgid ning mis varaklasse Sinu portfellist leiab?

Jälgin klassikalisi investeerimise ABC põhimõtteid. Näiteks ei investeeri ma kunagi raha, mille kaotus tähendaks suurt emotsionaalset lööki. Samuti ei investeeri ma mõttega, et homme või millalgi lähitulevikus saab minust jõukur. Selline suhtumine ei ole mitte ainult utoopiline, vaid tekitab peas igasuguseid emotsioone, mis omakorda viivad rumalate otsuste ja pettumuseni. Pean oluliseks emotsioonide minimiseerimist investeerimisel. Eelnevale lisaks üritan hoida eemale üleliia spekulatiivsetest varaklassidest  nagu krüptovaluutad, forex jne ning laenuärist, sest võlg on võõra oma.

Minu peamine varaklass on hetkel endiselt raha – sularaha, tavakontodel ja säästukontodel seisev raha. Seetõttu ei nimeta ma ennast investoriks,kõlab kuidagi glamuurselt, vaid pigem pean end säästjaks. Tulevikus soovin tõsta aktsiate osakaalu portfellis, mis käesoleval momendil on ca 5%, kuid hetkel pean aktsiaturgu küllaltki ülehinnatuks. Öeldakse küll, et aktsiate puhul ei tasu sisenemisel liigselt otsida turu põhja või tippu, sest turg pikas perspektiivis nii või naa kerkib. Kui aga Dow Jones on viimase kümnendiga kolmekordistunud ja Austraalia aktsiaindeks ASX 200 on sama ajaga kahekordistunud, siis argimõistus ütleb küll, et nüüd oleme pigem lähemal tipule kui järgmisele põhjale.

Elad eestlasena välismaal, kuidas see mõjutab Sinu investeerimist? Kas Austraalias on investori jaoks mingid suured põhimõttelised erinevused võrreldes Eestiga, mida peab kindlasti jälgima?

Elan Austraalias, ent see ei mõjuta kuigivõrd minu investeerimist. Olen alaline elanik, mistõttu mulle kehtivad samasugused õigused ja kohustused nagu kodanikele. Ainsaks erinevuseks on ehk see, et Austraalia maksuresidendina pean Eestist saadud tulusid deklareerima kaks korda.

Ei ole täheldanud, et Austraalias oleks Eestiga võrreldes (väike)investori jaoks erilisi põhimõttelisi erinevusi. Küll aga tundub, et siinsed investorid panevad võrdlemisi vähe rõhku p2p laenudele ning pigem tunnevad rohkem huvi aktsiate ja fondide vastu. Rääkides aktsiatest, siis Austraalia aktsiaturg (ASX) on suuruselt (market cap) võrreldev Nasdaq Nordicuga (Põhjamaad + Baltiriigid) ning väga suur osa ASX ettevõtetest, ligikaudu kolmandik, tegelevad millegi kaevandamisega. Neist omakorda väga suur osa on sendiaktsiad ehk õnneotsijad, kes loodavad komistada kulladeposiidi või mõne muu loodusressursi otsa. Seega ei ole erinevused niivõrd põhimõttelised, kuivõrd seotud majanduslike erisustega, mis omakorda mõjutavad investeerimiskeskkonda.

Eestit kõrvalt vaadates, millised on Sinu hinnangul meie riigi kõige suuremad probleemid? Kui Sul oleks võimalik üks nendest murekohtadest likvideerida, siis millise valiksid ja miks?

Välismaal viibimine pakub kindlasti hea võimaluse maailma laiemalt näha ning selle tulemusena hakkab inimene ajapikku teistmoodi ka kodumaa suunal vaatama. Mina olen aastate jooksul hakanud Eestit kindlasti rohkem hindama. Võiks ju kurta, et Eestis on pikad arstijärjekorrad ja ülemäära palju jokitamist, ent tegelikult on samad probleemid sarnasel kujul ka võõrsil. Üldises pildis on Eesti vägagi elamisväärne paik ning inimese elukvaliteeti mõjutavate parameetrite võrdluses oleme kahtlemata elamisväärsemate riikide poolel. Kindlasti leidub paiku, kus ilm on mahedam ja palgad kõrgemad, ent alati ei pea võrdlusesse tooma kõige rohelisemaid muruplatse.

Kui üldse midagi välja tuua, siis võib-olla inimeste suhtumine üksteisesse, aga ennekõike suhtumine iseendasse. Eestlastele on mingil määral loomuomane teatav melanhoolsus ja tõsimeelsus. Ãœhest küljest on need omadused, mida ma olen hakanud hindama – eestlane on minu kogemusel aja ja kokkulepete osas väga täpne inimene – ent teisalt on elus palju asju, mille pärast tunda rõõmu ja seda ka teistega jagada. Just sellist positiivset emotsionaalset energiat, mida eestlane näitab küllaga laulupeo ajal, võiks leiduda rohkem ka argipäevas. Võiksin välja tuua ka terve rea poliitilisi ja majanduslikke murekohti, ent nagu ma juba mainisin, siis ei ole need maailma mastaabis üldse unikaalsed.

Kirjutad ühe oma eesmärgina ka rahalise sõltumatuse saavutamise, mida see väljend Sinu jaoks lahtiseletatuna tähendab?

Rahaline sõltumatus tähendab minu jaoks seda, et mul on piisavalt rahalisi vahendeid tulla toime oma tavapärase eluviisiga ilma tungiva vajaduseta palgatööd teha. See tähendab, et ma oman mitmekesistatud varaklasse, mis toodavad passiivset tulu, mille maht on suurem kui igapäevased ja mitte-nii-igapäevased väljaminekud.

Selline võiks olla rahalise sõltumatuse definitsioon täiuslikus maailmas ja minu eesmärk on tõepoolest vähemalt hiline keskiga ja vanaduspõlv veeta nö. rahalise autopiloodi peal. Samas ei ole ma kuidagi nördinud, et oma 30-ndates või 40-ndates eluaastates pean teataval määral tööd rügama, sest rahaasjadega tegelemine ning rahalise sõltumatuse suunal töötamine on päris huvitav tegevus. Küll aga on ka hetkel eesmärgiks olla rahaliselt nii palju sõltumatu, et saaksin endale lubada teataval määral luksust, ajalist paindlikust ning ei peaks eluks vajalike väljaminekute pärast alatasa muretsema.

Kas tunnetad Austraalias, et on käimas väikene investeerimisbuum nagu Eestis seda armastatakse nimetada. Kui jah, siis kuidas see väljendub? Kui ei, siis mis on see põhjus?

Austraalias on kahtlemata olnud viimastel aastatel suur investeerimisbuum – seda ennekõike kinnisvaras ja laenuäris. Austraalia kinnisvarahinnad on viimase kümnendiga sisuliselt plahvatanud ning Sydney on hetkel 10 kõige kallima linna seas maailmas. Lisaks ajalooliselt madalatele laenuintressidele, kergekäeliselt väljastatud laenudele ja suurele sisetarbimisele on Austraaliat palju mõjutanud ka Hiina investorid. Nimelt on Austraalia rikaste hiinlaste meelispaik, mistõttu üle 90% äri- ja investorviisade on läinud just hiinlastele.

Viimastel kuudel on kinnisvarahinnad aga hakanud Austraalia suuremates linnades allapoole liikuma ning USA-s ja maailmaturul kerkivad intressimäärad ohustavad ka Austraaliat. Seetõttu on Austraalia reservpank nimetanud just majapidamiste massiivset võlataset peamiseks majanduslikuks murekohaks ja võimalikuks järgmise kriisi põhjuseks. Saab näha, mis sellest asjast saab, ent hetkel on Austraalias kindlasti majanduslikult segased ajad.

Kas eestlased on teiste rahvustega võrreldes Sinu hinnangul rahaga pigem kokkuhoidlikud või pillavad? Äkki on Sul mõni näide isiklikust kogemusest.

Mulle endale on alati tundunud, et vanema generatsiooni eestlased, kelle elu on enamasti möödunud NSVL võimu all, on äärmiselt kokkuhoidva eluviisiga inimesed. Tean omast käest vanaemasid ja vanaisasid, kes 90-ndatel müüsid sentide eest turu peal oma enda aias kasvatatud tomateid ja kurke, ent siinpoolsusest lahkudes jätsid järeltulijatele kopsaka päranduse, mis ulatus sadadesse tuhandetesse kroonidesse.

Selle põhjal tundub, et suureks mõjuks inimese rahalistele harjumustele on nende hinnang ühiskonnale ja tulevikule. Optimistlik väljavaade paneb kulutama. Austraalias mäletatakse turvalist ja majanduslikult kindlustatud minevikku, mistõttu priiskamine ja sissetuleku viimase sendini laiaks löömine on siin võrdlemisi tavaline nähtus. Hiinas seevastu on ilmselt maailma kõige paremad säästjad, sest kultuuriline taust, ebausaldus sotsiaalsüsteemi vastu ja suur soov omada oma enda kodu, mis omakorda nõuab sealmail kopsakat esialgset sissemakset, on tugevateks stiimuliteks, et hoida kokku.

Samas ei tundu, et ka keskmine nooreestlane oleks ilmtingimata suur priiskaja. Olen küll näinud inimesi, kes on korjanud puu otsast arbuuse (tsiteerides Madis Müüri), säästnud mõnikümmend tuhat dollarit ja hiljem ostnud Eestis selle eest endale bemmi. Teisalt tunnen palju rohkem selliseid eestlasi, kes on säästnud ja hoidnud ning teinud midagi pikaajalisemalt produktiivset. Selles mõttes ei ole eestlane kindlasti pillav ning rõõm on näha, et üha enam eestlasi tunneb huvi rahaasjade ja investeerimise vastu.