Rahakratt eestlaste finantsdistsipliinist: kui plekki on, siis on pidu kulmudeni

Rahakratt

Nagu lubatud, siis jätkame laupäeval pooleli jäänud finantsvabadusvõitleja ja rahablogija Rahakrati intervjuud.

Usutluse esimest poolt saab lugeda SIIT.

Mis on sinu jaoks investeerimises kõige huvitavam ja mis on kõige igavam?

Ma tahaksin rohkem näppupidi asja kallal olla ning igav ongi see, kui saad vaid korra kuus palka, paigutad selle kusagile ära ja polegi rohkem midagi teha. Ma olen aeg-ajalt ennast “petnud” ja jätnud osa rahast investeerimata, et mul oleks nädala pärast ka midagi teha. Minu puhul see lähenemine töötab. Kõige huvitavam on seda liikumist näha. Kui ma näen väikseid võite iga päev, näiteks täna tuli neli euri erinevatest portaalidest, siis ma hakkan mõtlema, et mis ma selle eest saaks. Tore on mõelda, et lõunapraad on näiteks kaetud. Mulle hullult meeldib ka see eesmärgi tagaajamine. Ma poleks tahtnud sündida rikkana, sest mulle meeldib ise sinna poole kütmine. Siis ma hindan rohkem oma võite, kuna olen ise vaeva näinud. Pärijana sündida, kuldlusikas suus… ei ole põnev.

Kui hästi sinu arvates keskmine Eesti inimene oskab rahaga ümber käia?

Üldse ei oska! Võib-olla minu tutvusringkond on vale, aga kui ikka plekki on, siis on pidu kulmudeni ja kui ei ole, siis on kurb nägu peas. Elatakse suhteliselt nulli.

Mida peaks tegema, et see olukord paraneks?

Eks see selline mõtteviisi küsimus on. Ilmselt üleriigiline kampaania “Säästke ja investeerige!” ei toimiks. Aga kui see asi teha huvitavamaks ja mängulisemaks nagu minu väljakutse ja kalender… ma ei taha siin muidugi vastu rinda taguda… aga umbes sellised asjad paneks mind küll liigutama.

Siinkohal väsis Rahakrati kasutuses olnud mobiiltelefon ära ning ülejäänud küsimustele vastas ta kirjalikult. Tekstist on kohe näha, et see mees on sündinud kirjutama!

Mida ütleksid, kui peaksid kedagi 30 sekundiga veenma investeerimise tähtsuses?

Ma ilmselt küsiks, et kas sa tahaks, et sa oleks eile teinud midagi sellist, mille tõttu sul oleks täna rohkem raha? Kui jah, siis ma näitan paar trikki, kuidas seda teha täna, et homme nii olekski. Muidugi, kui inimest ikka absoluutselt ei kõiguta raha teema, siis ei piisa ka 30 aasta pikkusest “liftikõnest” mitte. Kahjuks. Kui inimest huvitab, siis ta on juba mul selle esimese küsimusega käes ja kui ei huvita, siis kasutaks viimaseid sekundeid, et laenu küsida. Kui ta rahast ei hooli, siis võib-olla ei pea ma tagasi maksma. Ehk siis püüan olukorrast maksimumi võtta.

On sul investeerimises mõni eeskuju, kelle tegemisi innukalt jälgid?

Vägagi mokkamööda on see, et Eestis on tekkinud palju rahanäljaseid, kes blogivad. Kindlalt kõik seda tegema ei jää ja ega minulgi pole garantiid, et ma kaua vastu pean. Kahjuks meil väga palju suuri eeskujusid ei ole, kes juba bojaarid valmis oleks ja need, kes on bojaarid, need ei räägi avalikult. Mulle meeldivad sellised salarikkad, kellest ei teagi ega saa aru, et nad mingid rahabossid on. Minnes korra blogide maailmast välja, siis mulle meeldivad Ville Jehe, Raivo Hein, Armin Kõomägi ja teised sellised sübariidid. Nagu ma ütlesin, siis nemad ei räägi otseselt investeerimisest, vaid on oma ettevõtlikkusega eeskujud.

Pluss veel üks ootamatu käik nüüd minu poolt: Sõnajalad. Jah, needsamad tagatukkadega poisid, kes läbipaistvates särkides Jeebusest laulsid. Vaata, mis nad täna tuulikutega teevad ja mis põhiline – nad saavad ise aru kogu sellest maailmast. Ja Oleg Gross tundub ka kahe jalaga maapeal olev miljokas. Kuskil oli just hiljuti pikk intervjuu temaga.

Kui saaksid tagasi minna aega, mil sa olid 18-aastane, siis mis soovitusi annaksid 18-aastasele Rahakratile?

Ma kogusin juba siis ka, aga ma kogusin kulutamiseks. Ma arvan, et see ongi okei, sest 18-aastane ei pea veel rämedalt investeerima. Mingi aeg peab elus selline ka olema, kus kogud jalgratta või esimese auto jaoks. Me, suured, räägime küll, et oleks ise pidanud juba kolmesena alustama ja oma kasutatud lutid Perekoolis uute pähe maha müüma, aga meil oli ju vaja esimesi autosid ka, millega daamidesse sõita ja loota, et tee peal sumps ära ei kao.

Muidugi ma soovitan osa rahast enda kasuks tööle panna, aga ärge liigselt end piitsutage. 18 on vanus, mida tuleb nautida ka ja sa oled ainult üks kord 18-aastane. Arvan, et minu 18 oli okei, aga 25-aastasena oleks võinud juba küll tõsisemalt raha ja tuleviku valemist aru saada. Sain lõpuks aru alles umbes 30-selt. Kool on siin väga oluline faktor. Üldse ei vaidle, et kasulik on teada mitokondri toimemehhanisme, sest kunagi ei tea, mis seltskonda satud, aga kui ma ei oska intresse arvutada või pole börsi kaudu aktsiate ostmisest kuulnud, siis on kuskil midagi võsas.

Kujuta ennast aega, mil sa oled 50-aastane. Millega tegeled ja milline võiks olla su investeerimisportfell?

Viiekümpsisena ma kirjutan rohkem kui täna! Kusjuures, siis ilmub Rahakrati 22. juubelipostitus. Vot see oleks kõva! Ma loodan, et mul siis veel arterid tatrast umbes ei ole ja tervis on okei. Hea meelega teen tööd ka edasi, aga suurema osa ajast tahaks ikkagi oma prouaga tuusikutel veeta ja mingeid retsilt motiveerivaid lugusid noortele kirjutada. Tsiteeriks enda postitusi poisipõlvest ja näitaks ära, et jumala nullist alustasingi ja mingit pärandisohki teinud ei ole. Oluline on see, et siis on mul pere. Nugistaks oma daamiga paar isiklikku ja elusat rahakratti valmis ja koolitaks neid ja vaataks, kuidas elus hakkama saavad.

Millal tuleb järgmine majanduskrahh ning kas sul on selleks plaan valmis?

Ära hirmuta, raisk. Muidugi ei ole valmis. Lõpuni ei saa kunagi millekski valmis olla. Ja mis see valmisolek on – olla rahas? Aga äkki tuleb selline krahh, et raha ka ei kehti enam? Ma ei tea… ma püüan mõistusega oma asja ajada ja loodan parimat. Kui ikka kapitaalselt kogu maailmakord pekki lendab, siis ei saa selleks kuidagi valmis olla. Väiksemateks langusteks äkki olen valmis, tuleb lihtsalt külma närvi hoida, plaane vajadusel ümber mängida ja mitte heledaid pükse kanda…

Mul on täna plekk sotsiaallaenudes, esimene katsetus üürikinnisvaras, börsi kaudu Eesti suurfirmades ja eelmise aasta detsembrist ka välismaa fondides. Kahjuks või õnneks ei ole ma selline süvaanalüüsi vend, üsna palju teen oma otsuseid kõhutunde ja Naistelehe horoskoobi pealt. Võib-olla korralikumalt analüüse tehes ei julgeks ma kunagi midagi investeerida, sest siis paljastuks kõik ohud? Hakkaks maakera lapikuks pidama? Teeme nii, et väldime ülemõtlemist, oleme kained, saame aru riskidest ja vaatame, mis juhtub. Ma ei välista, et olen esimene, kes tönnima pistab, kui kuskilt raha kahaneb, aga ma ei tea seda. Teoorias võime kõik kõvatada, et krahh tuleb või ei tule ja kui valmis keegi on või ei ole.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga