Marko Oolo: järgmise põlvkonna jaoks Eestis pole rahateemad enam tabu

Investeerimisklubi

Marko Oolo nimi on suurele osale Eesti investorkogukonnast kindlasti tuttav. Koos hea sõbra Tõnis-Denis Merkuljeviga Investeerimisklubi nimelisele organisatsioonile hoo sisse lükanud 27-aastane noormees on võtnud nõuks läbi investeerimise jõuda oma eesmärkideni ning sellel teel üritab ta oma eeskujuga nakatada nii palju inimesi kui võimalik.

Marko oli nõus portaalile Rahajutud.ee rääkima oma lapsepõlve ettevõtmistest, teekonnast investeerimise juurde, oma investeerimisstrateegiatest, eeskujudest, eesmärkidest ja Eesti rahva üldisest finantskirjaoskusest.

Võta palun lühidalt kokku enda senine elukäik ehk kes on Marko Oolo?

Sündisin Tartus ja käisin seal ka koolis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist teenisin aega Kuperjanovi JVP luurekompaniis. Sõjaväest tulles asusin Tallinnasse TTÜ-sse ehitusmajandust ja- juhtimist õppima. Kooli kõrvalt läksin ka tööle. Esimene asjalikum töökogemus oli ühes moodulmaju eksportivas Eesti ettevõttes, kus ma olin alguses praktikal ning hiljem töödejuht. See kestis koos pausiga umbes 1,5 aastat, kuni sain aru, et ehitussektor pole minu jaoks. Töö kõrvalt hakkas tänu stabiilsele sissetulekule mind investeerimine huvitama. Pärast ehitussektorist lahkumist kolisin aastaks Portugali, kus mängisin korvpalli, surfasin ning tegin natuke veel koolitööd. Tegelesin ka enda investeeringutega. Tagasi Eestisse tulles, koorus välja, et finantsvaldkond pakub huvi. Läksin tööle Transferwise’i, kus olin kokku 3,5 aastat. Töötasin kasvuanalüütiku ning tootejuhina kasutajakogemuse vallas. Hiljuti alustasin uues töökohas. Liitusin uue riskikapitalifondiga, mis investeerib varajases faasis tehnoloogiaettevõtetesse. Hakkame kolme partneriga seda fondi üles ehitama.

Millega sa teenisid lapsepõlves oma esimese tulu?

Mul meenub kaks erinevat olukorda. Esimese äri tegime koos õega, kui meil oli kodus palju mänguasju ja sellist “pahna”. Me tegime õnneloosi, panime sedelid suure pange sisse ja müüsime klassikaaslastele kaks krooni tükk. Iga loos võitis, meie andsime oma vanad mänguasjad ära ja teenisime kommiraha. Teisena meenub see, kuidas käisin vanaemal turuhoones abiks tomateid ja kurke müümas.

Olid sa lapsepõlves üldiselt ettevõtlik?

Pigem olin ikka ettevõtlik. Raha säästmine tuli mul lihtsalt, panin juba väga väikesest peale taskuraha kõrvale. Kogusin juba lasteaias käimisest alates mitmeid aastaid, kuni sain vist 7-aastaseks. Mul oli koos umbes 500 krooni ning sõitsin sellega mänguasjapoodi, et mõni kõva Lego endale osta. Vaatasin poes neid Legosid, aga kuna raha oli nii raskelt kogutud, siis ei tahtnud seda raisata. Tulin poest ilma Legota tagasi ning koju sõites varastati bussis mult rahakott ära. Selline kogemus lapsepõlves säästmisest… Aga ma säästsin edasi ja 11-12-aastasena ostsin järgmise 600 krooni eest mobiiltelefoni Nokia 3310.

Kuidas jõudis sinu teadvusesse investeerimine?

Mul on selline äge sõber nagu Tõnis-Denis Merkuljev ning tema oli meie seltskonnas esimene, kes tõi rikkaks saamise kontseptsiooni meie tutvusringkonda ning pani inimesed investeerimisteemadel mõtlema. Ma arvan, et ma olin siis umbes 20-aastane. Alguses, kui Tõnis-Denis nendest teemadest rääkis, siis olin veidi skeptiline, aga lugedes juurde Robert Kyosaki “Rikas isa, vaene isa” ja kuulates mingit plaadiseeriat, kindlus kasvas. Need asjad andsid arusaama ja tõuke, et mingis vormis tuleks investeerima hakata.

Mis varaklassidesse sa investeerid ning mis on sinu strateegiad?

Alustades polnud eriti väikeinvestoreid, kes jagaks oma tegemiste kohta kogemusi. Meil oli väike punt, kellega uurisime investeerimismaastikku. Pidime olema omamoodi pioneerid, mis tähendas, et mul oli näiteks igal ühisrahastusplatvormil kaks portfelli. Ehitasin portfelli üles ühisrahastuse ja Balti aktsiate peale ning kinnisvara tuli veidi hiljem juurde. Praeguseks on need varaklassid kõik jäänud, kuid juurde on tulnud laenulepingud, mis jõuavad inimeste ja ettevõtete kaudu minuni. Strateegiatest sain õppetunni, kui investeerisin ettevõtete omakapitali. Kolme-nelja aasta möödudes, kui tahtsin oma osa ära müüa, siis sain aru, et see on teinekord päris raske. Ühe osana strateegia koostamisel tuleb mõista, kui likviidne vara on portfellis. Teise asjana meeldib mulle rahavoog, mis aitab ehitada likviidset jõukust. See annab pideva ostujõu, mis peaks pidevalt olemas olema, et uutest võimalustest kinni haarata.

Krüptorahasid sinu portfellist ei leia?

Siit tuleb välja veel üks strateegia: “Investeeri asjadesse, millest sa aru saad.” Ma väga hästi krüptorahade maailmast aru ei saa ning ma nendesse veel ka ei investeeri. Ma tahaks näha, kuidas krüptorahad kanda kinnitavad ja kus nad ühiskonnas väärtust looma hakkavad. Ma hea meelega investeeriks kohtades, kus see väärtus on tekkinud ja läheks stabiilsema pikaajalise kasvu peale mitte varajase faasi haibi peale.

Kas oled veel pidanud millalgi ka “kooliraha maksma”?

Koht, kus ma olen veidi raha kaotanud on aktsiad, mida keegi teine on mulle soovitanud. Teised mainisid, et see on huvitav aktsia, aga endal ei olnud aega uurida. Nendest positsioonidest olen alati kerge miinuse võtnud. See andis endale aru sellest, et tuleks ise tutvuda ettevõttega, kuhu raha investeerida. Need aktsiad, kus ma olen süvenenud, sealt pole ma miinust võtnud.

Kas keskmine Eesti inimene oskab rahaga ümber käia?

Keskmises Eesti leibkonnas võiks pigem see seis parem olla. Siin ei pea üldse investeerimisest rääkima, see läheks vist liiga kaugele, aga elementaarne rahandus ja see, kuidas rahast räägitakse. Rahateemad on pigem tabu ja nendest ei taheta rääkida. Räägitakse siis, kui raha vähe on, aga siis kui raha palju on, siis seda teemat ei puudutata. Teine pool on harjumused, mis võiks keskmisel leibkonnal paraneda. Igal inimesel võiks olla enda rahaasjadest väga hea ülevaade – kui palju raha igakuiselt sisse tuleb ja palju välja läheb. See aitaks märgata, kui rahavoog on miinuses ning sunniks vähem kulutama.

Miks on rahateemad Eestis tabu?

Eestlased on noor rahvus ja meil pole olnud aega, et pikaajalist jõukust üles ehitada. Raha pole palju olnud ja polegi millestki rääkida. Eks järgmisel põlvkonnal on palju kindlam seis ja nende jaoks pole see nii suur tabu.

Miks on erinevad petuskeemid Eesti inimeste hulgas nii kerged levima?

Ma arvan, et see tuleb soovist rikkaks saada. Kõik tahavad olla jõukamad ja panna enda raha kasvama. Üldine teadmatus tähendab aga seda, et puudub reaalsustaju, kui kaua jõukuse ehitamine aega võtab. Kui pakutakse kiirelt rikkaks saamist, siis arvatakse, et see ongi võimalik.

On sul investeerimises mõni eeskuju?

Läbi aja on need muutunud ja praegu ühte kindlat nime ei oska välja tuua. Pigem on kujunenud paljude inimestega suhtlemisest enda arvamus. Natuke siit ja natuke sealt ning kokku saad enda nägemuse asjast. Algusaastatel oli Jaak Roosaare tänu oma raamatutele ning hiljem strateegiat lihvides olen kuulanud Kristajn Liivamägi. Tema on viinud asja uuele tasemel, kuidas süveneda ja strateegiat koostada ja tootlust maksimeerida. Mulle on oluline, et see eeskuju ei oleks liiga kaugel. Kui ta on teises maailma otsas, siis ei saa temaga suhelda. Mõlema eelpool mainitud mehega ma olen saanud suhelda ja põrgatada ideid. Eeskuju võiks olla inimene, kes on olnud seal, kus sina täna ning jõudnud sinna, kuhu sina tahad jõuda.

Mis on sinu eesmärk investeerimises, kuhu sa tahad välja jõuda?

Alguses on oluline, et oleks mingi eesmärk. Ma panin ka endale 4-5 aastat tagasi kindlad eesmärgid, kui suur peab portfell olema, et toodaks piisavat passiivset sissetulekut, et kataks ära mu igapäevased kulutused. Mida lähemale sellele numbrile jõudsin, seda rohkem hakkas see tähtust kaotama. Olen aru saanud, et kui tegeled ainult endale huvitavate teemadega, siis eesmärk ketsid varna visata ja soojale maale sõita enam ei imponeeri ja pigem naudid erinevate projektide tegemist. Sellisel juhul pole oluline, mis rahanumber seal taga on.

Kui sa peaksid 30 sekundiga veenma kedagi investeerimise tähtsuses, kuidas sa seda teeksid?

Meil kõigil on siin elus sama palju aega ning me saame valida, kuhu seda suuname. Saame valida, kas kulutame 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas ja 11 kuud aastas palgatöö peale. Või hakkame jõukust üles ehitama ja investeerima ning saame aastate pärast veeta rohkem aega enda pere, sõprade ja lähedastega. Mina valin viimase.


* Kui on Investeerimisklubi tegemiste vastu suurem huvi, siis tasub minna uurima nende kodulehte SIIN.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga