Ühisrahastusest kirjutav veebileht Explore P2P avaldas detsembris blogipostituse, kus toodi välja viis laenutüüpi ühisrahastuses, mida nende hinnangul tasuks vältida. Investorite jaoks on kõige halvemad laenud need, kus tootluse ja riski suhe on paigast ära. Siin välja toodud laenude puhul võivad riskid olla suuremad, kui esialgu tundub.
1. Laenud, mis on tagatud maatükiga.
Kinnisvaralaenud, mille tagatiseks pakutakse maad, pole selles segmendis kindlasti kõige atraktiivsemad. Põhjuseid on mitmeid. Reeglina on maa hind volatiilsem kui korralikult välja ehitatud kinnistu hind. Näiteks, eelmise finantskriisi ajal langes Hispaanias mõnes piirkonnas maatükkide hind koguni 90%. Teiseks põhjuseks ongi see, et maad on keerulisem müüa. Eriti tõsiselt tõuseb see probleem esile just finantskriisi ajal. Kui sellise tagatisega laen peaks hapuks minema, siis võib mõne maatükki müümine aega võtta mitmeid aastaid ning investori raha on nii kaua kinni. Maad on ka keerulisem hinnata ning hindajad peavad paljuski tuginema oma kogemusele ja kõhutundele. Kui kavatsete ikkagi anda raha laenudesse, kus on tagatiseks maatükid, siis isegi väga madal LTV (laenu ja tagatise suhe) ei pruugi investorit hiljem aidata, kui ühel hetkel igasugune ostuhuvi maatüki vastu kaob.
2. Laenud, mille tagatiseks on maapiirkondades asuvad hooned.
Põhjused on küllaltki sarnased, mis esimeses punktis. Esiteks, on keskustest eemal olevale kinnisvarale väärtuse andmine väga keeruline, kuna pole tehinguid, mida võtta võrdluseks. Hindajate tegevus on samuti raske, kuna näiteks tööstushoonete puhul ei pruugi kinnisvaral lihtsalt karbina olla mingit sisulist väärtust, aga seal sees tegutsev ettevõte võimaldab toota positiivset rahavoogu ja see arvestatakse ka kinnisvara hindamisel lõppnumbrisse sisse. Väikeinvestoril on selliste tagatiste hindamine valdkonda tundmata sisuliselt võimatu ning nii tuleb uskuda portaalide poolt pakutavaid numbreid, ilma, et oleks võimalus neid üles kontrollida. Linnast väljas asuvate elamute realiseerimine võib osutuda samuti vaevaliseks, kuna ostjaid lihtsalt ei ole.
3. Väikesed ärilaenud kapitali kogumiseks.
Väikestele äriühingutele laenu andmine on küllaltki riskantne, kuna erinevate portaalide pakutav informatsioon kõigub seinast-seina ning kohati pole võimalik saada adekvaatset infot ei laenu võtja ega tema äritegevuse kohta. Investorid peavad tihti usaldama portaali poolt loodud krediidiskoori süsteemi. Kuigi kindlasti on ka erandeid, siis paljude väikefirmade jaoks on ühisrahastuse poole pöördumine juba “viimane õlekõrs” ning sisuliselt tähendab nende laenusoov seda, et kapital on otsakorral ja pangast laenu enam ei saa. Värskelt alustava ettevõtte puhul on riskid veel suuremad, kuna pole ette näidata ka mingit senist ajalugu.
4. Ühe konkreetse otstarbega ärihooned.
Mingi hulga äri- ja tööstushoonetega tagatud laenude hoidmine oma portfellis on mõistlik, kuid siin tuleb tähele panna, et selle kinnisvara otstarve poleks liiga piiratud. Rasketel hetkedel on keeruline rahaks teha konkreetse suunitlusega tehasehooneid, elektrijaamu, väikeseid hotelle või näiteks keskusest kaugel olevaid kaubanduskeskusi. Taoliste hoonete vastu kipub majanduslanguse ajal igasugune ostuhuvi kaduma ning laenu tagatist võidakse realiseerida aastaid.
5. Halvas korras kinnisvaraga tagatud laenud.
Kui laenu pole võetud just konkreetselt tagatiseks oleva hoone remondiks ja arenduseks, siis tasub kehvas seisukorras kinnisvaraga tagatud laene vältida. Tasub hinnata olukorda kaine mõistusega ja vaadata, kas ise ostjana oleksid huvitatud hindamisaktis näidatud raha eest selle kinnisvara ostma. Kui raha kasutatakse tagatiseks antud kinnisvara renoveerimiseks, siis võib üritada hinnata, kas töö mahud ja näidatud tähtaeg on reaalsed.
*Artikkel ilmus originaalis 3. detsembril 2017 portaalis Explore P2P.
