Kolmel viimasel hooajal BC Kalev/Cramo koosseisus Eesti korvpallimeistriks kroonitud 27-aastane tagamängija Martin Dorbek tegeleb lisaks tippkorvpallile aktiivselt ka ettevõtlusega, kui toob Eestis maale ja haldab Bofti nimelisi pildiautomaate, mille abil on kaubanduskeskustes võimalik mugavalt Instagrami fotosid paberile trükkida.
Rahajutud.ee portaal istus mitmel alal ennast teostava noore mehega maha ning uuris, kas korvpallurina profikarjääri lõpetades võiks temast saada tegija ka ärimaailmas.
Kuidas Sa pildiautomaadi mõtteni jõudsid?
2015. aastal olime Volgogradis VTB Ühisliiga mängul. Tavapärasel jalutuskäigul kaubanduskeskuses nägin automaati ja kohe samal õhtul saatsin sinna firmasse ka kirja. See toimus novembris ja märtsis sain esimese automaadi kätte. Olin tol ajal selle ettevõtte esimene rahvusvaheline klient. Nüüdseks on paljuski ka minu töö tulemus, et 29 riigis on üle 500 automaadi.
Kas tegemist on Venemaa ettevõttega?
Jah, see sai alguses Moskvast ja Peterburist. Ülejäänud Venemaa ja Euroopa linnades on tegemist frantsiisidega. Minu kaudu on näiteks kaks eestlast saatnud koguni Miamisse kaks automaati.
Kas te rendite automaate või ostate need välja?
Seal on olemas kõik erinevad võimalused. Kui mina huvi tundsin, siis polnud nad rahvusvaheliselt laienenud ja ostsin automaadid välja. Frantsiisi puhul on paigas teatud tasud emaettevõttele ja nende poolt pakutakse ükskõik millist tehnilist tuge. Omanik on mulle väga hea sõber ja peaaegu igapäevaselt suhtleme. Ta on mitmel korral mul ka Eestis külas käinud. Kõigi kolme omanikuga olen isiklikult tutvunud, kuna nad on VTB mängudel käinud, kui meil on Moskvas Himki ja CSKA-ga või Peterburis Zenitiga parasjagu mäng olnud. Alati on nad teiste tähtsate isikutega esireas istunud.
Kui Sa esimest korda neile kirjutasid, palju pidid end tutvustama?
Tegin ausa kirja ja ütlesin, et olen korvpallur ning selgitasin, millega tegelen. Ega mul pole ettevõtluses mingit kogemust olnud. Varasemalt sai sõpradega treeningmaskide äri proovitud, aga ma ei nimetaks seda ettevõtluseks. Arvan, et frantsiisiomanikest olen mina näinud kõige rohkem, kuidas erinevad pildiaparaadid töötavad, sest paljud Venemaa linnad on korduvalt läbi reisitud. Kui kuskil Venemaal jälle olen, siis tahan alati nii ärieesmärgil kui ka enda huvides minna mõnda kaubanduskeskusesse, kus on sarnane aparaat olemas, ja trükkida seal mõne pildi. Olen näinud ühte neist Kasahstanis, kahte Soomes ja kõikide Venemaa linnade omasid, kus VTB võistkond on – kõigist olen ka pildi välja lasknud.
Kui palju masinaid Sinu hallata Eestis ja välismaal on?
Välismaal otseselt minu valduses masinaid pole. Olen lihtsalt aidanud osapooli kokku viia. Alguses oli üpris raske, sest Venemaal ja Euroopas on tingimused erinevad. Pidime koos advokaadiga päris palju paberitööd ümber tegema. Eestis on mul kokku kümme automaati, mis on Euroopa riikidest suurim number ja siiani pole keegi seda arvu ka üle teinud. Instagrami kaudu on inimesed võtnud ühendust ja mina olen neid edasi suunanud. Aeg-ajalt tahetakse frantsiisiomanikelt nõu ja abi saada ning ma olen sotsiaalmeedia vahendusel kindlasti vähemalt 15 sellest ärist huvitatud inimesega rääkinud.
Kas Sul on mingi ülevaade, kui palju leidub maailmas konkurente, kes sarnaseid masinaid teevad?
Venemaal olen ma neid päris palju näinud. Hästi paljud firmad müüvad lihtsalt oma toodet ja sellega kõik lõpeb. Meile aparaate pakkuval ettevõttel on suur meeskond tehnilise toega, kus on head ja kogenud IT-spetsialistid. Üle 250 korra aastas täiendasime masinat, mida tavaklient võib-olla tähele ei panegi. Välimuselt on puhtalt maitse asi, milline masin kellelegi meeldib. Tarkvara poolest kindlasti paremat pildiaparaati meie omast ei ole.
On Sul on võimalik avaldada numbreid, kas esimese äriplaani põhjal ostetud masin on rahalises plaanis end juba ära tasunud?
Kindlasti ma konkreetseid numbreid ei avalda, aga ütlen, et on teatud ärid, mida ei saa teha ühe-kahe-kolme masinaga. Osade äride puhul jääb konkurentidele ligipääs ja see ei tasu end ära. Ma ei avaldaks numbreid, aga kõik on üsna okei.
Kuidas Sa üldse tulid sellele mõttele, et saadad neile kirja ja üritad sellise asja käima saada?
Arvan, et eelkõige peab ettevõtlus ikka meeldima. Kui masinat esimest korda nägin ja proovisin, siis mu meelest oli see ülihea idee. Ma ei hakka ütlema, mis masina sees on, aga see on lihtne vahend: pildid lihtsalt tulevad vajalikus mõõdus välja. Saad kohe need kätte ja ei pea ootama, kui viid mälupulga ja järgmisel päeval saad alles pildid kätte. Kui näen midagi veel, mis mulle meeldib ja sellega on võimalik tegeleda, siis miks mitte. Kõike teen aga korvpalli kõrvalt. Väiksena olen näiteks motorollereid tuuninud. Ettevõtlus ei sega mind korvpallialaselt, sest see ei võta vajalikku aega ära – saan igal pool tegeleda äriga interneti vahendusel.
Kui tulevikus korvpallurikarjäär läbi saab, siis on eeldada, et Sinust saab Eesti mõistes suurettevõtja?
Väga raske öelda, aga kui isegi Kobe Bryant on öelnud, et korvpallurikarjääri jooksul peaksid leidma midagi, mis sulle peale korvpalli huvi pakub, siis miks ei võiks olla selleks ettevõtlus. Kuhugi on vaja ju investeerida ja rahaga midagi tarka teha, mitte lihtsalt seda laiaks lüüa. Ma ei saa öelda, et minust suurärimees tuleb, aga korvpalli kõrvalt proovin ka edaspidi erinevaid ettevõtmisi enda külge haakida.
