Keskpankade ülesanne pole kujundada kliimapoliitikat ega otsida kliimamuutuste põhjuseid. Samas on möödapääsmatu, et keskpangad peavad kliimamuutuste mõjuga äärmiselt hoolikalt arvestama. Väga hüplike toidu- ja kütusehindade mõju üldisele hinnatõusule võib olla „uus normaalsus“. Ja mida rohkem nõuab ühiskond keskkonnaga arvestamist äritegevuses, seda enam hakkab see ettevõtete kaudu mõjutama majanduse toimimist ja ettevõtetele laenamise kaudu panganduse toimimist. Lisaks koosnevad keskpankade varad suures ulatuses ettevõtete võlakirjadest ja pankadele antud laenudest, mida kliimamõjud ja –regulatsioonid hakkavad otsemalt või kaudsemalt üha rohkem mõjutama.
Keskpangad on viimase kolme ja poole aastasaja jooksul tekkinud ja püsinud ühel põhjusel: tagada hinnastabiilsus. Enamik lääneriike on defineerinud hinnastabiilsuse kui madala inflatsiooni, milleks peetakse peamiselt 2% lähedast hinnatõusu. Inflatsioon on viimasel kümnendil olnud aga kogu maailmas järjest kõikuvam ning pahatihti ka keskpankade poolt eesmärgiks seatud tasemest kaugemal. Üldiselt sõltub inflatsioon majandustsüklist. Kui majandusaktiivsus kasvab, tõusevad inimeste sissetulekud ning suurem nõudlus kergitab ka hindasid. Pikka aega ongi inflatsioon kõikunud enam-vähem üleilmse majandustsükli rütmis. Viimased pool sajandit on aga esinenud mitmeid olukordi, kus inflatsiooni on enim mõjutanud fossiilsete kütuste hinnakõikumine, millel pole pahatihti pistmist lääneriikide majandustsükliga. Näiteks nafta hinda on mõjutanud pigem geopoliitilised sündmused, naftatootjate hinnatõusu tagamiseks sõlmitud tootmispiirangud ning viimasel ajal ka kliimamuutuste leevendamiseks tehtavad riiklikud pingutused. Oleme jõudnud ajastusse, kus järjest sagedamini esineb aastaid, mil energiakandjate hindade kõikumine mõjutab inflatsiooni palju rohkem kui keskpankade rahapoliitika.
Loe edasi SIIT.
