Juhtusin hiljuti lugema üht huvitavat psühholoogiaalast väljaannet, mis rääkis ajast ning kuidas ajal on näiliselt kombeks erinevates elufaasides kulgeda erineva kiirusega. Mõtle näiteks tagasi oma lapsepõlvele. Oled 7-aastane ja vanemad plaanivad väljasõitu Tartusse, et uudistada meie armast ülikoolilinna. Istud autosse, ent juba poole tunni pärast pärid, “Kas me oleme kohal?” Mõned sõnamängud lõbustuseks, pildiraamat, väike uinak… aga ärgates auto endiselt liigub ning aknast paistavad tee ääres noored viljapõllud. Tartut pole ühestki otsast näha. Kuidas võib aeg nõnda venida?
Kerid seda sama aega veidi edasi ja oled üleöö saanud 30-aastaseks. Nina alla on kasvanud vunts või pähe on tekkinud naiselikult volüümikas linalakk (kumba iganes eelistad). Sõidad taaskord seda sama teed pidi Tallinnast Tartusse, aga sel korral mitte Emajõe äärt nautima, vaid isiklikke töökohustusi täitma. Aja täiteks kalkuleerid peas, kuidas olla võimalikult veenev oma uue projektiga. Samal ajal keerad raadiot veidi valjemaks, et kuulda täpsustusi Tallinna Sadama aktsiate osas. Teeäärsed viljapõllud ja teeristid enam ei köida, kuna nendega oled juba ammu tuttav. Aga kaua ei peagi kannatama, sest hetk hiljem oledki Tartus. Küll aeg lendab linnutiivul!
Ilmselt on paljud täheldanud, kuidas vanemaks saades kipub aeg kulgema üha kiiremas tempos. Jõulud, mida varem sai kangelt oodatud, saabuvad nüüd ilma ootustetagi. Küllap ka keskkool tuiskas võrdlemisi kiirelt mööda ja sellele otsa ülikoolidiplom (või paar). Ameteid on juba mitu korda vahetatud ning küll on kummaline, kuidas aeg tormab. Nina all on endiselt vunts, aga pealagi on juba mitu aastat hõrenenud. Lapsed on suureks sirgunud ja ühtäkki ei olegi nad enam väikesed titad.
Loe edasi SIIT.
