Alates 2020. aastast on Eesti rakendanud tavatult sügava puudujäägiga fiskaalpoliitikat. Selline fiskaalpoliitika vajab muutmist, ühiskonnas on aga selle taustal väga palju müüte, miks probleemid tekkisid, mida korras olev riigirahandus tähendab ja kuidas selleni jõuda.
Eesti ajalooline ja taasiseseisvumisajale iseloomulik lihtsustatud arusaam fiskaalpoliitikast erineb üsna palju sellest, mida mõistetakse korras riigirahanduse all mujal maailmas. Kõigest paarkümmend aastat tagasi kavandati Eestis keskvalitsuse eelarvet absoluutses tasakaalus, eitades seega sisuliselt fiskaalpoliitika rolli majandustsüklite tasandamisel. Samamoodi kipub vanasõna „võlg on võõra oma“ eitama asjaolu, et ühiskonnas pikaajalist väärtust loovate kulude, näiteks infrastruktuuriinvesteeringute, katmisel on mõnikord siiski otstarbekas taolisi kulusid laenamise teel ka põlvkondade vaheliselt jagada. Ehk et teadlikult kavandatud riigivõlg ei ole tingimata halb. Populaarne on rääkida majanduskasvust kui lahendusest riigirahanduse probleemile, jättes samal ajal läbi arvutamata kui ebarealistlikult suurt hüpet me majanduse mahus tänasest olukorrast väljumiseks vajaksime. Samasugune müüt on matemaatikat eirav ootus, et kogu puuduolev on võimalik leida avaliku sekotri kärbete ja efektiivistamistega, ilma et laiemate avalike teenuste kvaliteet või arv kannataks.
Loe edasi SIIT.
