Eestis pole ilmselt investeerimisblogide jälgijat, kes tänaseks pole kuulnud Maarjamaa kõige populaarsemast anonüümsest blogijast Rahakratist. Kuna ta oma 2018. aasta eesmärke tutvustavas blogipostituses mainis, et üheks sooviks on tal algaval aastal anda elu esimese intervjuu, siis otsustasime Rahajutud.ee portaalis selle asja kiirelt korda ajada.
Staarinvestori ja väikeblogija… või oli see teistpidi, väikeinvestori ja staarblogijaga sai jõutud ühisele arvamusele, et kõige parem variant tema täieliku anonüümsuse säilitamiseks on teha intervjuu telefoni teel. See plaan sai kerge tagasilöögi, kui Rahakrati ilmselt pandimajast just selleks tarbeks soetatud mobiiltelefoni aku enne intervjuu lõppu otsad andis. Aga ka sellest probleemist saime üle.
Kuna jutuajamine sai pikk, siis poolitame usutluse kaheks. Teine osa intervjuust ilmub juba pühapäeval ning seal paneb Rahakratt Eesti rahva rahakäitumisele diagnoosi, veenab liftis teisi 30 sekundiga investeerima, kiidab vendasid Sõnajalgasid ning sõidab mõttes tagasi aega, kus oli oht, et autol sumps alt ära kukub.
Kes on Rahakratt? Kuidas sa inimestele lühidalt selgitaksid, kes sa selline oled?
Kõige paremini võtab Rahakrati olemuse kokku sõna “finantsvabadusvõitleja”. Ilma selleta poleks kratti sündinud, poleks blogi sündinud, poleks midagi muud sündinud. Oma nime alt kirjutada ei taha, sest siis ei saaks numbreid näidata ja sellest oleks vähe kasu. Kratt on selline mütoloogiline vend, kes peaks mulle pappi tooma.
Millal ja millega teenisid oma esimese rahalise tulu?
Ma arvan, et ma hangeldasin koolis midagi, kindlasti juba põhikoolis. Kunagi sai ostetud mingeid kontserdipileteid, et hiljem nendega kallimalt turule tagasi tulla. Umbes sellised avantüürid olid esimesed. Ma juba koolis olin selline ettevõtlik ja hasartne ning “näpud enda poole” tüüp. Minus on neandertaallane välja löönud, et peab pidevalt midagi küttima ja taga ajama.
Millal esimest korda huvitusid investeerimisest ja millal jõudsid esimese investeeringuni?
See ajavahe oli väga väike. Kratt ja blogi sündisid 2015 augustis, enne seda ma olin umbes kaks kuud asja kohta lugenud. Mul töö juures, päriselt ka, jäi näppu üks Jaak Roosaare artikkel “Äripäevas”, mis pani asjad perspektiivi ja mille peale ma mõtlema hakkasin. Ma olin selline “kohe asja kallale ja saab kiirelt vastu pükse ära”, kui midagi valesti läheb.
Enamus inimesi ei alusta koos investeerimisega blogi kirjutamist, mis oli selle ajendiks?
Mul oli kaks varianti: ma kas kirjutan kuskile desktopil olevasse New Folderisse wordi dokumenti või viskan teksti mõnda blogikeskonda. Ma eeldasin, et blogikeskkond jääb vähemalt alles, kui ma arvuti kunagi pandimajja viin. See, et ta niimoodi käima läks… ma pole ju sentigi maksnud mingi reklaami eest. Kõik on orgaaniline.
Kas sul on eesmärk ka teadlikult lugejate arvu kasvatada?
Ei ole. Kuigi jaanuaris on numbrid megalt tõusnud, aga mul otseselt ei ole vahet kas seal käib 500 inimest või rohkem. See kuu on olnud 7000 vaatamist, mis on väga okei. Pigem olgu mul 25 ägedat jälgijat, kes elavad kaasa, kui 5000 suvalist, keda tegelikult ei huvita.
Aga motiveerib ikka, kui on rohkem lugejaid?
Motiveerib pigem see, kui keegi kommentaarides sõna võtab ja vastu plärtsub. 25 aktiivset on seetõttu parem kui 5000 lihtsalt lugejat. Äge, kui keegi julgeb öelda, et valesti teed või tore, et teed. See on motiveerivam.
Millised on suurimad tehtud vead, mille abil oled pidanud kooliraha maksma?
Bitcoinis maksan küll praegu kooliraha. Kolmest sotist on jäänud alles äkki kaks. Kindlasti on mul kooliraha maksmine veel ees, sest ma pole kusagilt mingit raha välja võtnud. See kasv, mis ma näitan, on ju paberil tulu. Kui mul aeg-ajalt on aktsiad punases, siis ma tean, et 15 aastat on nad mul veel olemas ja ma ei paanitse. Püüan hoida vähemalt 4-5 kohta, kus oleks raha liikumas ja arvestan, et millestki ma jään nagu nii ilma.
Sul emotsioonid pea kohal kokku ei löö, kui ühisrahastuses mõni laen punasesse läheb?
Ei löö. Aga võib-olla, kui ma päriselt saangi kuskil tonniga peksa, siis ma ilmselt nutaks. Praegu on tore teoorias kõvatada, et olen vana rahu ise. Ma enam ei käi oma investeeringuid ka selliselt enam vaatamas. Kuna see pole lühike projekt, siis ma ei pea iga päev käima Mintoses vaatamas, mis seal toimub. Kui ma näen, et raha ei seisa ja intress jookseb, siis ma väga sisse ei logi. Alguses ma käisin ikka iga 10 minuti tagant vaatamas, kas mu raha on alles. Tegevusi on nii palju, et mul on tegelikult süümekad, et blogis võiks ka rohkem kirjutada. Kui teed täiskohaga tööd, pead oma investeeringuid käima vaatamas ja tegema siin sinuga igasugu kahtlasi projekte, siis lõpuks kirjutamine tuleb võtta millegi arvelt. Ma tegelikult seda öösel teengi, aga selleks on vaja ka vaimu peale. ma lihtsalt niisama ei taha kirjutada mingit tükki valmis, tahaks midagi ikka öelda.
Sul on omapärane kirjutamisstiil ja enam ei saa latti madalamale lasta?
Jah, aga ma ise ikkagi tunnen, et tase veidi on ikka langenud. Aga ma püüan selle uuesti tagasi tõsta. Kui ma oma stiilist loobuksin, siis vist rahvas hakkaks märatsema ja tuleks tõrvikutega tänavatele. Ma kunagi kirjutasin blogipostituse, et ka minu jaoks tundus investeerimismaailma igav ja kuiv asi, mida ta tegelikult ei ole. Aga paljud kirjutavad kuivalt ja kui kogu aeg vaid excelit panna, siis ei jõuagi blogides käia vaatamas seda excelit ainult. Kui on loetavat juttu juures, siis tekitab see rohkem vastukaja ja jääb inimestele rohkem meelde.
