Olen siin blogis korduvalt maininud, et mul on eelmisest ülikooliajast päranduseks päris kenake ports õppelaenu. Muidugi pole Eesti olukord võrreldavgi USA tudengite eluga, kus 2017. aastal lõpetanutel rõhus kukil keskmiselt ligi 40 000 dollarit võlgu. Isegi kui see sealse keskmise sissetulekuga proportsiooni panna, jääb maksimaalne õppelaenu summa, mida meil viie aasta jooksul võtta saab, nende keskmisele ligi kahekordselt alla.
Üks podcast, mida ma sageli kuulama satun, on Chain of Wealth, mis peaks üldiselt rääkima jõukuse kasvatamisest, aga väga sageli teeb intervjuusid just inimestega, kes lühikese aja jooksul suuri võlgu tagasi üritavad maksta. Enamasti on kurja juureks õppelaen, millele lisanduvad autolaenud, “nipet-näpet” krediitkaardikulud, äkki ka paar tuhat kihlasõrmusele ning lõpuks istubki saates inimene, kes on seljatanud alles poole oma kuuekohalisest võlakoormast ning ei saa aru, mis kohaga ta nooremana ometi mõtles.
Miks USAs nii palju õppelaenu võetakse?
USA probleemiks on muidugi ka see, et lõviosa kõrgkoole on tasulised ja noortele vabalt pakutav suur õppelaenuraha ajendab ülikoole omakorda selle raha lahkelt vastu võtma, ehk õppemaksu tõstma. Eestis on valdav osa õppest siiski tasuta ning ülikoolidesse õppelaenu tingimused õieti ei puutugi. Samuti jääb mulje, et pangadki pole ülearu entusiastlikud väikse õppelaenuturu pärast heitlemisel.
Loe edasi SIIT.
