Artikkel ilmus Tartu Ülikooli Ajakirja 2018. aasta oktoobrinumbris uues rubriigis Elukool (jah, kõlab täpselt nagu “Eluülikool”).
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, olen oma senise elu jooksul töö pärast nutnud täpselt ühe korra. Olin just alustanud esimesel päris erialasel ametikohal ühes suures ja tähtsas asutuses ning sunnitud pärast korduvaid viljatuid katseid siseveebile haledalt alla vanduma.
Sain tookord aru, et olin läinud digitaalse talupojamõistusega vallutama asja, mida võis pidada loogikavabaks vaakumiks. See oli omamoodi vabastav kogemus ning võtsin sealt ellu kaasa õppetunni, et uute süsteemide tundmaõppimisele tasub vastu minna täiesti avatud meelega, aga ka valmisolekuga pikalt pusida.
Kerime pildi kiiresti olevikku. Seisan sügise hakul nii kardinaalse erialase ja valdkondliku kannapöörde ees, et kardan taas omandada elu õppetunde peadpidi seinakapis nuttes. Suundun pärast aastatepikkust juristitööd avalikus sektoris hoopis IT-valdkonda oma uut kommunikatsioonikraadi rakendama ning kardan täitsa tõsiselt, kas saan ikka hakkama.
Loe edasi SIIT.
