Tahaksin elada 100 aastat tagasi. Siis, kui ajalehte pandi šokeerivaid pealkirju stiilis “Kuningas on langenud!” ja pool riiki hämmeldusest nutma puhkes. Lõpuks ikkagi selgus, et tegelikult riigil on parimal juhul president ja kuningaks tituleeriti mõni aktsiakaupleja, näiteks Jesse Livermore. Soovitan lugeda Äripäeva Raamatuklubi kirjastatud “Aktsiamänguri pihtimust”, mis kirjeldab just eelmise sajandi alguses toimuvat. Tegelikult olen ka rõõmus, et nüüd elada saan, sest just kuninga langemise kohta saame tänasest meediast lugeda (tõsi, šokki see enam kaasa ei too), sellest aga veidi hiljem.
Aega on edasi läinud, finantsmerre on uusi tooteid ja teenuseid ilmunud ning ootamatult on kõik 1983. aastal ja hiljem sündinud Eesti kodanikud sunnitud omale ise pensionit koguma. Õigupoolest ei saa ise midagi koguda, saad vaid viidata millise puu alt saagi kokku korjad ja ka siis pead arvestama, et sellelt kiduralt puult korjab fondihaldur märkimisväärse osa mammonast omale.
Loe edasi SIIT.
