Säästmine on pärilik haigus, mis jõudis minuni isaliini pidi. Kui võileiva tööle kaasa võtmine, suitsetamisest loobumine või haruldasest Amazonase vihmametsas leiduvast juurikast valmistatud šampooni asendamine mõne odavama alternatiiviga tundub mõnele inimesele ohverdusena, siis minu kullakallis isa ütleks selle peale: proovi uuesti! Nimelt kasvasin mina üles majapidamises, kus paps lülitas energiliselt igal võimalikul hetkel välja põlevaid laelampe, kohendas regulaarselt tualetipoti ujukit ning mõnikord isegi inspireeris praktiseerima poliitikat nimega “if it’s yellow, let it mellow; if it’s brown, flush it down”*.
Et nõrganärvilisemad kohkunult ära ei jookseks ja lastekaitse organisatsioonid mu IP-aadressi hackima ei hakkaks, siis mainin kohe ära, et tegelikult ei elanud ma kannatuste majas. Mu isa on alati olnud edukas oma töös ja puudust pole ma pidanud kannatama kunagi. Küll aga olen tänulik, et ta mind sellise pisikuga juba varakult nakatas. Säästmine on positiivne harjumus ning mu paps on ehtne näide sellest, et isegi kõrgema sissetuleku juures ei pea ilmtingimata priiskama. Elu tuleb nautida ja selleks peab teataval määral ka raha kulutama, aga sentide ära viskamine ei peaks olema eesmärk omaette. Säästmine võiks olla teadvustatud tegevus, sest nagu vanasõna ütleb: kes senti ei korja, see võib saata eurod minu arvelduskontole.
Säästmine juhtus minu puhul olema pärilik haigus, aga ei tasu muretseda, sest sellesse võib nakatuda ka hilisemas eas. Säästmiseks ei pea isegi omama kõrget sissetulekut. Palju olulisem on sihikindlus ja distsipliin. Asjad kipuvad ajas akumuleeruma ning liitintress ja liitsäästmine** on jõud, mida inimesed kipuvad alahindama. Kui mina veel väike poiss olin (nüüd olen suur ja turske pull) ja Eesti pankades veel intressid olid, siis mu paps viskas minu suunas ühe populaarse hüpoteetilise küsimuse, mis päris tabavalt illustreerib liitintressi (ja nüüdsest ka liitsäästmise) ilu:
Loe edasi SIIT.
