Olen saanud täna (22. august) kaks kõne ajakirjanikelt, kes uurivad kinnisvara ja eriti üürituru kohta. Mõtlesin, et panen blogisse ka paar mõtet kirja. Märkusena siis see, et mul on osalused mitmes kinnisvaraga seotud ettevõttes ja üürikinnisvara moodustab olulise osa minu puhasväärtusest. Alustame sellest, et sisuliselt kõik kinnisvaras toimetavad inimesed on suhteliselt ühel meelel selles, et mingit kiiret hinnatõusu ei oska keegi lühiajaliselt hetkel ette kujutada. See mis toimus 2021-2022 suvi, oli suure tõenäosusega viimane eufooriline hinnahüpe enne langusfaasi. Oleme jõudnud ka sellesse kohta, kus pakkumiste arv on hakanud kasvama ja tehingute arv kahanema. Nagu ütlevad investeerimisklassikud – kinnisvara hind on sümbioos raha kättesaadavusest ja tarbija kindlustundest. Pole vaja olla hiromant, et näha hetkel mõlemas kategoorias pigem trendi kehvemuse suunas. Raha on läinud kiirelt kallimaks, EURIBOR on paari kuuga jõudnud negatiivsest tasemest 0,9% juurde (muidugi reaalintressid jätkuvalt ülisuures miinuses) ja minu sisetunne ütleb, et ka pangad on läinud laenamisega ettevaatlikumaks. Kahanevast kindlustundest annavad aimu kaamose ennustused sügiseks. Ma ei tea vist ühtegi inimest, kes ei arvaks, et sügisel-talvel läheb raskemaks kui täna.
Loe edasi SIIT.
