Viimasest majanduskriisist on möödas täpselt 10 aastat. Kuigi majanduskriisi algust võib lugeda erinevatest ajahetkedest, siis üheks verstapostiks saab pidada USA suuruselt neljanda investeerimispanga Lehman Brothersi pankrotti septembris 2008. Veel aasta varem olid aktsiaturud kõigi aegade tipus ning pelgalt pool aastat hiljem, märtsis 2009, saavutati aktsiaturgude põhjad. Et ühisrahastus oli 2008. aasta paiku alles levima hakanud ning aktsiaturud on aktiivsed olnud juba üle 100 aasta, siis saame pealkirjas küsitud küsimusele vastust otsima hakata aktsiaturgudelt.
Tänaseks oleme jõudnud 2018. aastasse. Kui USA 500 suurimat ettevõtet jälgiv ETF SPY oli möödunud turu tipuks saavutanud umbes 155 dollarilise hinna ning sellele järgnenud põhi oli 80 dollari kandis, siis tänaseks kaupleb indeks 265 dollaril. Proovime korra ette kujutada, et ostsime aktsiat 2007. aasta tipust 155 dollariga. Milline oleks meie emotsioon, kui näeme aktsiaturu hinda pidevalt langemas? Kas müüme? Mis hinnalt müüme? Kui palju müüme? Võib-olla käiks meil pea ringi, sest pidev hinnalangus võib tekitada äärmist ebameeldivust ja paremal juhul ei vaatakski turul toimuvat.
Kui aga sattusime turule 2009. aasta alguses, siis võisime olla hoopis teistsuguses stardipositsioonis: meil puudub turuhinnaga isiklik suhe ning tehingute tegemine võiks käia märksa libedamalt. Ometigi on USAs tegutsevatelt finantsnõustajatelt kuulda, et 2007. aastal olid nende telefonid punased ning igasuguste põnevate ettevõtete kohta uuriti äärmise eufooriaga. 2009. aasta märtsis jäin mulje, et telefonilepingu võib ära lõpetada, sest turuosalised olid hirmul ja tehinguid teha ei julgetud. Usaldus turgude vastu taastus visalt ning selleks hetkeks kui investor börsile jõudis, oli uus börsibuum juba käimas.
Võite mõelda, et miks ühisrahastusportaal kirjutab oma blogis aktsiaturgudest? Tegelikult me ei kirjuta aktsiaturgudest, vaid investeerimispsühholoogiast. Aktsiaturgude käitumine on hea viis investorkäitumise iseloomustamiseks.
Sõltumata valitud investeeringuliigist toimib investori psühholoogia ühesuguselt: headel aegadel ostab ning halbadel aegadel kapituleerub. Tegelikult aga peaks käituma vastupidiselt.
Loe edasi Crowdestate’i blogist.
Lõik ühest väga hästi kirjutatud ja isegi minusugusele selgest ostukulu keskmistamise strateegiast (algallikas LHV finantsportaal): https://fp.lhv.ee/news/5330966
Lihtne matemaatika
Ostukulu keskmistamise puhul tuleks esmalt paika panna summa, mille eest soovite regulaarselt (näiteks igal kuul) väärtpabereid soetada. Oletame, et see summa on 100 eurot. Teid huvitab näiteks ettevõte X, mille aktsia maksab parajasti 2 eurot. Esimese tehingu korral saaksite 100 euro eest 50 aktsiat*. Kui mõne aja pärast aktsia hind tõuseb näiteks 2,20 euro peale, saaksite 100 euro eest natuke üle 45 aktsia. Kui aga aktsia hind langeb näiteks 1,90 euro peale, oleks 100 euro eest teie oma natuke üle 52 aktsia.
Oluline on aga tähele panna, et järjepidevalt sama summat investeerides saate teid huvitavad väärtpaberid kätte mingi kindla perioodi keskmise hinnaga. Kui oleksite ostnud hoopis suurema summa ehk näiteks 300 euro eest siis, kui aktsia maksis 1,90 eurot, oleksite saanud veel rohkem aktsiaid. Samas on see tagantjärele tarkus ning samahästi võinuks teie ostuaeg sattuda ka ajale, mil aktsia väärtus oli 2,20 eurot – nõnda oleksite lõpuks vähem aktsiaid saanud. Meie toodud kolme näidishinna puhul oleks aga aktsia keskmine soetushind 2,03 eurot (arvutuskäik: (2,0 + 2,2 + 1,9)/3 = 2,03). Seega on ostukulu keskmistamise taga lihtne matemaatika: kui hinnad on kõrgemal, saate vähem aktsiaid, ent kui hinnad on madalamal, saate sama summa eest rohkem. Lisaks väldite siis emotsioone, sest investeerimine muutub millekski sama regulaarseks ja mehhaaniliseks kui igahommikune hambapesu.