Üheks produktiivsemaks kirjutajaks meie finantsblogide maastikul on üks tubli Eesti naine Krõõt, kes väljendab ennast blogis “Veel üks investeerimisblogi” või kui soovite, siis domeeninime ja Facebooki lehe järgi “Rahaaru blogi”.
Ja see blogi on vägev! Arvestades, et väikeinvestorist Krõõt on ka aktiivne jooksusõber ning kirjutab tihti ka nendel teemadel, siis on postituste ilmumise tihedus ja kvaliteet eeskujuks kõigile kaasblogijatele.
Jaanuaris oli blogipostitus “Nipid algajatele kooselajatele – kuidas korraldada oma rahaasju” Rahajutud.ee keskkonnas ka kõige enam klikitud blogipostitus.
Aga nüüd intervjuu juurde…
Palun võta lühidalt kokku, kes Sa oled, kust Sa tuled ja mida teed?
Parafraseerides ühte oma endist ülemust ja kahte erinevat head sõbrannat, olen ma eluterve pohhuist, kes on hirmuäratavalt ratsionaalne ning oskab sealjuures kadestamisväärselt hästi elada. Pärit olen ma Soomaa metsade vahelt, aga tänaseks nühin Tartus juristitooli ja teist ringi ülikoolipinki. Vabal ajal spordin, matkan, reisin, planeerin reise ning kirjutan blogi.
Millal ja millega teenisid oma esimese rahalise tulu?
Vanemad pakkusid meile vennaga väiksest peale võimalusi mingeid tüütuid töid kokkulepitud palga eest teha. Häguselt mäletan, et esimene kord oli vist mingi ehitussegu segamise jaoks vee toomine ja saime suurtel inimestel jalus tuiamise eest kumbki kaks krooni vms. Emotsionaalselt eredaim “esimene raha” oli hoopis vanaema kingitud südamekujuline hoiukarp ja metskitse pildiga 5-kroonine münt. Kahju, et selle lõpuks ikkagi laiaks lõin.
Millal esimest korda huvitusid investeerimisest ja millal jõudsid esimese investeeringuni?
Investeerimine tuli minu juurde kuidagi väga loomulikult ja täpselt õigel ajal. Ehkki Kiyosaki raamatu lugesin läbi juba keskkoolis, ei tundunud see selles eluetapis ega kohalikes tingimustes väga eluline. Pärast (esimese) tudengipõlve lõppu läksin “päris” tööle, tekkis rohkem oma raha ja huvi see kusagile kasvama panna.
Kooli lõpetasin 2013 ja just 2014 oli minu meelest Eestis investeerimisteemade õitsengu algus – Kristi Saare alustas oma esimest blogi ja välja tuli “Rikkaks saamise õpiku” esimene trükk. Ise sattusin mingil konverentsil Raivo Heina ettekannet kuulama, kes Roosaare raamatut soovitas ning ütles üldiselt üsna tõrksalt meelestatud publikule: “Siit saalist läheb ainult üks inimene koju ja hakkab tegutsema.” Ilmselt tookord olin see mina, sest läksin otsejoones lõpuks LHV virtuaalkontot tegema, vaevalt kuu hiljem ostsin esimesed aktsiad, jõulukingiks sain juba “Rikkaks saamise õpiku” ning olingi lõplikult teemale müüdud.
Mis oli ajendiks blogi alustamisele?
Mulle on alati meeldinud kirjutada, aga tundsin kommunikatsioonijuhtimise magistrisse astudes ühtäkki, et mu vaba kirjalik eneseväljendus on juristitööst sandistunud. Tahtsingi ennast täiesti vabas vormis ja oma nurgas jälle käima harjutada. Konkreetselt investeerimisest kirjutama ajendas esiteks see, et nais-investeerimisblogijaid on meil endiselt suhteliselt vähe ja tahtsin pilti veidi tasakaalustada. Samuti tahtsin rohkem rääkida investeerimisest kui elustiilist üldiselt. Meil on päris palju inimesi, kes oskavad investeerimisest väga tehniliselt rääkida ja see on suurepärane – nagu Kristi Saare ütles, on investeerimine meeskonnasport ning omal käel ei jõua endale niikuinii kõike selgeks teha. Algaja võivad need ülidetailsed analüüsid aga ära hirmutada. Ma ei üritagi nende täppisteadlastega konkureerida, vaid näidata, et see kõik pole üldse nii hirmus.
Sa oled väga aktiivne kirjutaja, kui palju oled saanud tagasisidet lugejatelt? Mõned näited?
Alles eile hõikas üks kolleeg tööl fuajees möödudes, et mu aastahoroskoop läheb tal küll täiesti täppi. Kõige rohkem saangi tagasisidet sõpradelt-tuttavatelt, kes blogi loevad ja nendega rahateemadel arutamisest saan omakorda inspiratsiooni uuteks postitusteks. Samuti läheb mulle väga korda, kui keegi lugejatest kommentaari vaevub kirjutama või isegi natuke kiidab – see on väga armas!
Kust ammutad oma postitusteks inspiratsiooni ja leiad teemasid?
Teemad tulevad igalt poolt, sest terve meie elu on ju rahatarkusega läbi põimitud. Mul on hetkel umbes kümme mustandit blogis ootamas seda õiget kirjutamishetke. Aju vaikselt töötab teemaga, kui protsess valmis, on see ainult välja kirjutamise “vaev”. Kui enda jaoks mõnda teemat uurin, üritan selle tulemused samuti kirja panna – olgu või koolitöö jaoks, ristkasutan sealseid tekste päris palju.
Miks Sa investeerid, mis on Sinu eesmärgid?
Tahan oma elu niimoodi elada, et vanast peast valus tagasi vaadata poleks. Üks osa sellest on kindlasti oma rahaasjades ohjade haaramine.
Kas Sul on paika pandud konkreetne investeerimisstrateegia?
Ma arvan, et investeerimisstrateegia on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Vähemalt ma ise ei pretendeeri küll sellele, et mul midagigi lõplikult paigas on. Pigem tundub, et investeerimine on pideva katsetamise ja enesetäiendamise elustiil, samuti muutub ju pidevalt turg ning pakutavad investeerimisteenused. Laias laastus üritan järgida kõiki pikaajalise igava investori rusikareegleid: osta ja hoida ja unustada, hajutada, tasakaalustada. Hulljulgusi ei tee, üritan tegevust hoida lihtsa ning lõbusana ja samas tehtud investeeringuid mitte liigselt näppida.
Kilomeetritepikkuseid exceleid ja täppisteadust ma ei tee, sest panustatavad summad pole piisavalt suured, et sellele proportsionaalselt ülearu aega ning närve kulutada. See on oluline sõnum kõigile neile, kes on investeerimisest huvitatud, aga ei julge mingil põhjusel alustada. Päris ideaalset plaani ja ammendavaid teadmisi pole sul kunagi – peaasi on järjepidevus ja pühendumine. Kui kõik esimese hooga ideaalselt valitud ei saa, on ka osa millestki parem kui mitte midagi.
On Sul lemmik varaklassid või mõni varaklass, millest Sa igal juhul plaanid eemale hoida?
Eemale hoian kõigest, kus lubatakse ratsa rikkaks teha ja mille ümber käib selline “fomo* tõmblemine”, et “lollakad, kes kohe ei osta”. Lemmikud emotsionaalse sideme mõttes on vist aktsiad, sest tore on ju killukest mõnda kaubamaja või kohvibutiiki omada.
Kas oled pidanud ka kooliraha maksma ehk millised on suurimad tehtud vead?
Otseselt kahju pole ma veel kuskil kannatanud, aga ühest ühisrahastusportaalist jäi küll halb maik suhu. Kõige muu osas pole ma oma vitsu veel kätte saanud (ptüi, ptüi, ptüi).
Kas Su tutvusringkonnas on investeerimishuvilisi inimesi, kellega teemat arutada?
Huvilisi on palju ja tekib üha juurde – sellest on ainult hea meel! Parim arutamiskaaslane on õnneks kodus elukaaslase näol kogu aeg varnast võtta. Aktiivseid tegevinvestoreid on pigem vähe ning selle pärast on tore see väike investeerimisblogijate kogukond, kus mõtteid vahetada ning teiste kogemustest lugeda.
Kas oled pidanud kunagi oma sõprade ringis oma investeerimistegevust negatiivselt meelestatud inimeste ees ka nö kaitsma?
Negatiivset meelestatust mulle ei meenugi või varjavad nad seda hästi. Pigem pole see teema osade sõprade jaoks lihtsalt huvitav – mis siis ikka, nendega räägime muudest asjadest. Õnneks on mu pere selles osas ainult toetav, sest päris tüütu oleks, kui peaks ennast pidevalt õigustama või selgitama. Ahjaa, meenus see, et kui investeerimise algusest saadik on mulle korduvalt öeldud, et kohe tuleb ju kriis ning nemad küll praegu ei ostaks. Tulemuseks on see, et nemad ootavad siiani ideaalset hetke ja mina muudkui nokitsen.
Kas Sul on investeerimismaailmas eeskujusid, kelle tegemisi aktiivselt jälgid?
Konkreetseid eeskujusid ei ole – üritan üleüldiselt hästi palju lugeda ja ennast pidevalt erinevate mõtetega kursis hoida.
Kui palju jälgid teisi Eesti blogijaid? Too palun välja mõned oma lemmikblogid.
Jälgin ikka omajagu, aga esimese hooga meenuvad kohe Tasane Investor, Rahalood ja Dividendipiraat, kes kirjutavad suhteliselt sageli ning jagavad üldist mõttemaailma ka. Mulle meeldivad kõik need blogijad, kes laiemalt oma mõtetest ja tegemistest räägivad – igakuist raamatupidamist ei viitsi väga palju lugeda. Ja noh Rahakratt muidugi – kes siis teda ei loeks. Ta ütleb ise ka, et on laisk investor, kellel 18 minutit avanevaid exceleid ei ole ja eelistab investeerimisele võimalikult vähe ajuvaeva kulutada – täpselt minu masti kirjamees.
Kui hästi sinu arvates keskmine Eesti inimene oskab rahaga ümber käia? Mis võiks olla paremini?
Uuringute järgi on eestlaste teoreetilised teadmised rahaasjades väga eeskujulikud, aga nende praktikasse rakendamisel oleme Euroopa lõikes viimased. Mulle endale tundub, et suurim probleem on see, et inimesed ei mõtle väga läbi, miks neil mingeid asju vaja on või miks nad midagi teevad. Hästi palju tarbimisvalikuid tehakse mingi staatuse pärast või kohusetundest ja pärast ei osata seda isegi nautida. Raha eestlastel minu meelest juba on – nad lihtsalt ei oska ennast sellega väga õnnelikuks elada.
Mida ütleksid inimesele, kes sooviks investeerida, kuid ei oska kuskilt alustada?
Kõige olulisem on see esimene samm teha ning see ei pea isegi suur olema – oluline on mingi vaimne barjäär ära ületada. Osta kasvõi väike ports indekseid kasvukontole ning siis jälgi seda nagu potilille. Pilt läheb hoobilt palju selgemaks. Natuke ennast harida ei tee ka paha, aga sellega kõhklejatel enamasti probleeme pole.
Kui saaksid tagasi minna aega, mil sa olid 18-aastane. Mis soovitusi annaksid 18-aastasele iseendale?
18-aastane mina sai endaga isegi üllatavalt hästi hakkama. Tubli tüdruk! Samas 18-aastased pididki ju maailmas kõige targemad olema.
Kujuta ennast aega, mil sa oled 50-aastane. Millega tegeled ja milline võiks olla su investeerimisportfell?
Ma arvan, et 8 tundi päevas ma palgatööd enam ei tee ning tingimata Eestis statsionaarse laua taga ka mitte. Portfell võiks olla priske ning endaga iseseisvalt hakkama saada, kuni ma pikemat aega kuskil seiklemas olen.
Millal tuleb järgmine majanduskrahh ning kas sul on selleks plaan valmis?
Küll ta varsti tuleb, ega ta tulemata jää. Plaan on jääda rahulikuks ning võimalusel soodukaga portfelli täiendada. Ja kindlasti vältida kõikvõimalike maailmalõpukuulutajate ärevusega kaasaminekut.
* fomo – inglise keeles ‘fear of missing out’ ehk kartus ilma jääda
Ja Luisa Värgi pilt on jutul juures?