Peale oma rahakoti sisu välja puistamist ja tõdemist, et ikka veel ei ole rikkaks saanud, tahan natukene nutta ja halada. Nimelt oli aprill kohe eriti hull kuu, igasuguseid kaela langevaid jamasid jagus rohkem, kui tahaks. Üritasin küll võimalikult kokkuhoidlikult elada. Näiteks volbri puhul meie pidu ei pidanud ega pildituks joonud. Mõtlen kogu aeg, kui palju raha ma sellise karskluse ja tagasihoidliku eluga kokku hoian, aga miskipärast mingeid rahamägesid ikka ei kogune.
Lisaks on asjalood pöördunud sedamoodi, et lähikuudel tuleb meil jälle kolida, oma praegune üürikas selja taha jätta.. Vaatasin siis kinnisvaraturul ringi, ja võttis olemise raskeks. Valik on suur ja uhke, kui tahaksin midagi üürida ja korteri üüriks näiteks 70% oma palgast ära maksta. Kõlab ahvatlevalt? Mulle eriti mitte.. Ei sobi kohe kuidagi minu plaaniga võimalikult varsti 50% säästu-klubisse jõuda ju.
Ostaks midagi? Kinnisvara hinnad on sellised, et isegi kui enamus portfellist maha müüksin ja sissemaksuks paneks, saaksime minu palgaga osta midagi kuskile 50 minutilise ühistranspordi-teekonna kaugusele tööst ja muudest tegemistest. Iga päev 2 tundi lihtsalt transpordile kulutada, ja seda mitte ainult mina, vaid kõik neli pereliiged? Milline kohutav ressursi raiskamine.. Ja väga väsitav emotsionaalselt. Lisaks tundub mulle väga halb mõte osta kinnisvara linnas, kus korterid ja majad on kulla hinnaga ning kus me võibolla poole aasta pärast ära kolida tahaks. Eriti, kui elukvaliteet on selline, et unistuste majas elamise asemel saame endale lubada vaid “lasnamäe paneelika”-sarnast korterit.
Loe edasi SIIT.
