Väikeinvestor ja blogija: olen harjutanud mõtteviisi, et rikkad lähevad võidu peale välja

Geralt/Pixabay

Rahajutud.ee veebikeskkonnas on ühe blogina esindatud “Tee õnne poole”, mille taga on Argo Luigase nimeline mees. Argo on aastaid investeerimise abil liikunud finantsvabaduse poole ning vabal ajal on tema suurimaks kireks enese arendamine läbi raamatute, videote, koolituste, seminaride jms.

Intervjuu lõpus tuleb juttu ka ühest väga huvitavast uuest algatusest, mida Argo üritab käima lükata ning mis peaks meeltmööda olema kõigile nendele inimestele, kes soovivad enda piire veidi nihutada ning oma kartustest võitu saada.

Palun tutvusta ülevaatlikult oma senist elu – kust oled pärit, kus käisid koolis ja mis töökogemused on?

Olen sündinud Tallinnas ning koolis käisin Tallinna Ühisgümnaasiumis. Noorena tegin päris palju trenni, proovisin igasuguseid erinevaid alasid nagu ujumine ja karate, kuid kõige pikemalt jäin püsima korvpalli peale. Keskkoolis hakkas mulle õppeainena meeldima bioloogia ja läksin seda ka ülikooli õppima. Vahepeal käisin ka kaitseväes, Staabi- ja sidepataljonis. Hetkel teen täiesti tavalist palgatööd.

Millised on su peamised hobid?

Töö kõrvalt meeldib mulle peamiselt enesearenguga tegeleda – erinevaid raamatuid lugeda ja arendavaid videoid vaadata. Käin palju koolitustel, seminaridel ja workshopidel. Vabal ajal teen ka võimalikult palju trenni. Käin palju looduses matkamas, sest loodus taastab mind kõige paremini ja seal tekivad head mõtted ja taipamised.

Millised olid lapsepõlves sinu suhted rahaga?

Rahaga seostuvad seoses lapsepõlvega pigem tülid ja probleemid. Raha oli suhteliselt vähe ja alati oli selle ümber mingi draama. Siiski oli ka positiivset. Näiteks ema käest sain palju häid rahaharjumusi, mis praegu mulle tohutult kasuks tulevad. Ema on mul töökas, säästlik ja kokkuhoidlik. Temalt õppisin ma kõik need omadused ja selle, et ei elaks üle oma võimete. Kui elujärg paranes, siis säilis meil ikkagi säästlik eluviis.

Kas sa mäletad, millal sa teenisid oma esimese raha?

Esimesena tuleb meelde, et kõndisin ükskord koju ja mingi tüüp tassis maja ees mööblit ja palus mind appi. Aitasin tal mööbli üles tassida ning ta andis mulle selle eest 25 krooni, mis tol ajal oli minu jaoks päris suur raha. Ma tahtsin tegelikult vaid aidata, aga oli hea meel, et sain raha ka selle eest.

Mis oli sinu esimene regulaarne tööots?

Mul sõbrad käisid ühel suvisel koolivaheajal ehitusel tööl ning rääkisid, et päris normaalselt makstakse seal palka. Mõtlesin, et tahan ka raha teenida ja pakkusin ennast sinna tööle. Teenisin hästi, kuigi lõpus said rahad otsa ja midagi jäigi kätte saamata. Aga 100 kroonine päevateenistus oli tolle aja kohta väga korralik.

Millal esimest korda tuli sinu teadvusesse investeerimine?

See oli eelmise buumi ajal aastatel 2006-07. Mul oli normaalne töökoht ja raha jäi üle. Kuna ma olen kogu elu säästlik olnud, siis mõtlesin, et võiks selle raha teenima panna – mis ta niisama ikka seisab. Aga mul polnud mingeid teadmisi ega oskusi, kuidas seda teha. Käisin LHV-s nõustamisel ja seal pakuti mulle mingit aktsiafondi, millest sai minu esimene investeerimiskatsetus. Umbes samal perioodil panin raha ka Bigbanki hoiusele, mis toona oli vist 8% intressiga. Siis tuli krahh otsa, mind koondati ja lõpetasin investeerimistegevuse ära. Leidsin küll uue töökoha, aga kuna ajad olid ebakindlad ja ei teadnud, mis tulevikus saama hakkab, siis elasin kokkuhoidlikult ja panin kogu üle jäänud raha kõrvale. Ettevõte, kus tööl olin, läkski lõpuks pankrotti.

Kui krahh sai läbi ning uue töökoha leidsin, siis tuli tunne, et on taas turvalisem ja hakkasin investeerimise vastu jälle rohkem huvi tundma. Töökaaslane tutvustas mulle Bondorat ehk toonast IsePankurit ja Omaraha portaali ja näitas, kuidas ta seal tegutseb. Tegin endale mõlemas kohas konto ja panin proovisummad sisse. Vaatasin, et päris hästi läheb ja kütsin siis kogu oma krahhi ajal säästetud raha ühisrahastusse. Kui Jaagu “Rikkaks saamise õpik” välja tuli, sain sealt nii suurt indu, et logisin kohe samal päeval internetipanka sisse ja sisestasin oma esimesed aktsiate ostuorderid. Ühel hetkel liitusin ka Investeerimisklubiga ja hakkasin rohkem sarnaselt mõtlevate inimestega suhtlema ja uusi ideid koguma. Sain järjest uusi nippe juurde ja nii ta ongi vaikselt läinud.

Mis on investeerimises need eesmärgid, kuhu sa tahad jõuda?

Esimene vaheetapp, mida sooviksin saavutada, on see, et passiivne tulu ületaks kulud. Järgmise eesmärgina soovin oma passiivse tulu kasvatada nii suureks, et pool sellest jääks igapäevaste kulude katmiseks ja pool saaksin veel edasi investeerida. Unistus on lõpuks see, et mul oleks passiivsest tulust nii palju raha, et saaksin piiramatult ümber maailma ringi reisida ja käia igasugustel vägevatel koolitustel ning teha seda, mida iganes hing ihaldab ning et raha tõttu ei jääks mitte midagi tegemata.

Kui kaugel sa sellest esimesest vaheetapist umbes oled, et passiivse tuluga saaks kulud kaetud?

Ma ei oska seda päris täpselt hinnata. Ma olen mingeid graafikuid küll joonistanud, aga mõtlen kogu aeg, kuidas oma sissetulekuid suurendada ning seda raha omakorda investeerida, et protsessi kiirendada. Ma ei tea täpselt, kui kaugel ma olen, aga teen kõik endast oleneva, et jõuda sinna nii kiiresti kui võimalik.

Oled sa enda jaoks paika pannud konkreetsed investeerimisstrateegiad?

Minu strateegia tugineb sellele, et meil on Investeerimisklubis üks tööriist, millega saab välja arvutada kaua finantsvabaduseni läheb. Sinna tuleb sisestada, palju sa iga kuu investeerid, milline on su tootlus ja siis arvutab tabel välja, kui suurt summat on finantsvabaduseks vaja ja kaua selleks läheb. Ma mängisin tabelis numbritega ja taipasin kahte olulist asja. Esiteks, kui ma panen iga kuu kindla summa kõrvale, siis muud varianti ei olegi, et ühel hetkel olen ma rahaliselt vaba. Tänu sellele hakkasin iseendale esimesena maksma – kui palk laekub, siis panen vähemalt 30% kohe kõrvale. Teine oluline taipamine tuli sellest, et mängisin protsentidega ja nägin, et tootlust tõstes kukkus märgatavalt summa, mis on vajalik finantsvabaduse saavutamiseks. Tänu sellele taipamisele hakkasin panema rohkem raha sinna, kus hetkel on kõige suurem tootlus. Minu nägemuse kohaselt on praegu parim tootlus Omarahas ja Mintoses ning olen oma varasid pigem sinna suunanud.

Kui maksad endale esimesena 30%, kas see ongi su keskmine säästumäär?

2017. aasta keskmine säästuprotsent tuli mul 37%. Ma ise olen sellega väga rahul. Ma oma viimases blogipostituses kirjutasin ka, kuidas inimese mõistus keskendub piiratud ajaperioodile ja näeb ainult negatiivset. Ma taipasin seda aasta lõpus, kui mul oli läinud kogu aasta vältel väga hästi ja olin olnud pidevalt 40% klubis, kuid aasta lõpus käisin reisil ja olid suuremad kulud. Säästuprotsent kukkus alla ja olin väga pettunud, et viimases kvartalis 40% täis ei tulnud. Kui vaatasin kogu aastat, siis nägin, et keskmine oli 37% ja mõtlesin, et tegelikult läks ju päris hästi. Sain aru, kui oluline on oma numbrid regulaarselt kirja panna. Kui sa oled ajutiselt negatiivses meeleolus, siis tekib tunne, et kõik ongi halvasti. Kui vaatad numbreid, siis näed asju adekvaatsemalt ja saad aru, et tegelikult on kõik päris hästi.

Mis numbreid sa veel jälgid lisaks säästumäärale?

Ega väga ei jälgigi. Panen kirja vaid selle, palju ma säästsin ja arvutan välja oma säästumäära. Investeeringute tootlust ma ei arvesta, aga enam-vähem tean, et umbes 11% juures kogu portfelli oma umbes on. Põhiline on, et ma liigun õiges suunas oma eesmärkide poole. Kõik ei pea olema täiuslik, tähtis on liikuda oma eesmärkide suunas ja siis pidevalt kohaneda, korrektuure teha ning areneda.

Millised on su portfellis sisalduvad varaklassid?

Ühisrahastus, aktsiad ja võlakirjad, rohkem ei olegi. Umbes 60% on ühisrahastuses ja 40% väärtpaberites.

Millised on sinu investeerimisteekonna senised suurimad vead?

Üks, mis mul kohe pähe kargab on see, et Bondoras ei läinud mingil ajaperioodil üldse raha välja ja panustasin siis HR laenudesse, et vähemalt kuhugi midagi panna. Enamus nendest laenudest on nüüd punased ja pole sealt eriti midagi tagasi tulnud. Teine suurem eksimus oli see, kui ma ostsin ühte aktsiat, mille hind on praeguseks 50% kukkunud. Olen miinuses, aga nagu Tony Robbins ütleb, et see, mis ühel hetkel tundub täieliku ebaõnnestumisena, võib tulevikus olla hoopis sinu parim õppetund. Võib-olla kunagi olen hoopis tänulik, et sellise vea olen teinud väikeste summadega ja saanud sealt väärt õppetunni, millega hoian ära märksa suuremate summadega tehtava eksimuse tulevikus. Vead on investeerimise üks osa, tuleb lihtsalt nendest järeldused teha ja edasi liikuda.

Kui nüüd hiljem olen mõelnud, siis minu suurimad vead põhinesid hirmul ilmajäämise ees ja ma hüppasin investeeringutesse liiga tormakalt sisse. Taipasin seda hiljem, kui lugesin Äripäevast intervjuud Seppo Saarioga, kus ta ütles tabavalt: “Head investeerimisvõimalused on nagu bussid – iga natukese aja tagant tuleb järgmine.” Enam ei tee ma investeerimisotsuseid selle najal, et kardan millestki ilma jääda – häid võimalusi tuleb ka edaspidi.

Oled sa investorina see, kes hoiab miinuses aktsiaid edasi ja loodab hinna taastumist või see, kes võimalikult kiirelt miinuses positsioonid likvideerib?

Ma pigem hoian ja ootan taastumist. Olen nüüd fundamentaalanalüüsi hakanud tänu Investeerimisklubi töötubadele järjest rohkem mõistma ja oleme ühe seltskonnaga ka kokku saanud ja üritanud erinevaid ettevõtteid analüüsida. Ma nüüd teeksin põhjalikuma analüüsi sellele ettevõttele, mis mul suurelt punases on ja vaataksin, kas on mõistlik juurde osta või vastupidi see kaotus hoopis vastu võtta ja edasi minna. Hetkel ei ole tahtnud sellele olukorrale kuidagi otsa vaadata ja analüüsi teha, kas on mõtet hoida või ei. Loodan pigem, et äkki taastub.

Kas sa investeerimises keskendud pigem kaotuste vältimisele või suurte võitude otsimisele?

Ma ei tee oma investeerimisotsuseid selle põhjal, et ma kardan raha kaotada. Ma tean, et kaotused on paratamatud ja alati ei saa neid vältida. Lugesin T. Harv Ekeri raamatut “Miljonäri mõtteviisi saladused” kus tuuakse välja, millised on rikaste ja vaeste inimeste mõtteviisi erinevused. Nimelt vaesed inimesed tegutsevad selle alusel, et kaotust vältida, rikkad lähevad aga võidu peale välja. Ma pigem olen endas proovinud harjutada mõtteviisi, et lähen võidu peale.

Kas sul on ka väljaspool Investeerimisklubi sõpru või tuttavad, kes teavad su investeerimisest ning kellega saad neid teemasid arutada?

Mul on paar sõpra, kellega aeg-ajalt saame kokku ja arutame investeerimisteemadel. Tihti meie kohtumistel lähebki jutt automaatselt selle peale üle, et räägime, kes kuhu raha pannud on, kes midagi jälgib ja kelle jaoks mingi aktsia hetkel kuum on.

Milline on sinu isikliku kogemuse kohaselt eestlaste finantskirjaoskus?

Minu arvates läheb see järjest paremaks. Kui mina alustasin, siis oli infot ülivähe. Mida aeg edasi, seda rohkem on tekkinud erinevaid blogisid, podcaste, raadioid… Kes tahab investeerida, sellel on kõik info olemas. Küsimus on selles, kas inimest huvitab see ja kas ta tahab ise ennast harida. Need, kes tahavad ja otsivad ise võimalusi, neid ka aidatakse ja nad leiavad endale sobiva lahenduse. Eestis on kõik blogijad ju kättesaadavad, piisab vaid e-maili saatmisest ja kõik on nõus abistama. Pidevalt toimub igasuguseid investeerimisalaseid koolitusi. Kes tahavad oma elujärge parandada, nende käekäik on minu arvates hea. Kes pole nõus vastutust võtma ja süüdistavad teisi, nendel ei muutugi kunagi midagi.

Kuidas sa jõudsid enesearengu teemasid kajastava blogi “Tee õnne poole” kirjutamiseni?

Psühholoogia on mind kogu elu huvitanud, just enda takistustest ja piirangutest võitu saamine. Kui mind midagi takistab, siis tekib mul kinnisidee ja soovin sellele olukorrale lahendust leida ja sellest võitu saada. Blogi kirjutan ma seetõttu, et mulle meeldib, kui ma saan kuidagi kasulik ja vajalik olla. Kui saan oma läbimurrete ja taipamistega ka teistele kasulik olla ja keegi tuleb mind hiljem selle eest tänama, siis tekitab see ülihea tunde. Olen mõelnud, et kui neid taipamisi kunagi meeletult kokku koguneb, siis võiks ehk kunagi ka mingi raamatu kirjutada. Aga see on hetkel lihtsalt mõtte tasandil… võib-olla kunagi. Olen kaalunud kunagi ka coachimist proovida. Hetkel ma päris valmis selleks veel ei ole, aga ma liigun selle poole.

Too päriselust mõni juhtum, kus sa kedagi oled reaalselt aidanud?

Olin just taibanud, läbi mille ma ennast väärtustan ja läbi mille inimesed üldse ennast väärtustavad (blogipostitus selle kohta). Edu Akadeemia koolitusel rääkisin ühe inimesega juttu ja sain aru, et tema unistus on laulda ja kitarri mängida, aga tal on suur hirm selle ees, mida teised inimesed temast arvavad. Sain aru, et tema väärtustab ennast läbi teiste inimeste heakskiidu. Juhtisin ta mõtted selles suunas, et kas ta ise on seda tähele pannud. Selgitasin, et ma ise lahendasin enda jaoks probleemi ära sellega, et mõistsin, et ei saa kunagi olla õnnelik, kui loota vaid teiste inimeste heakskiidule. Selleks, et ennast väärtuslikuna tunda, peab leidma selle väärtuse enda seest ja panema selle sõltuma iseenda tugevustest ja erilistest annetest. Kui see inimene seda taipas, siis nägin, kuidas temas tekkis tohutu kergendus ja rõõm. Mul oli omakorda selle üle tohutult hea meel, et sain teda aidata.

Sa lükkad käima sellist ettevõtmist nagu “Avaliku esinemise klubi”. Mis see endast kujutab?

Ma näen, et mida kaugemale ma elus jõuan, seda suurem on tõenäosus, et tuleb kusagil avalikult sõna võtta. Mul on hirm avaliku esinemise ees, kuid mulle ei meeldi, kui mind midagi tagasi hoiab. Mõtlesin, et oleks lahe, kui oleks üks toetav seltskond inimesi, kellega koos avalikku esinemist harjutada ja aidata üksteisel oma hirmudest võitu saada. Üks mu sõber on coach ja koolitaja ning pakkusin talle selle idee välja. Talle see idee meeldis – hakkasime siis seda asja planeerima ning veebruari keskel toimuski esimene üritus. Minu arvates oli see täpselt selline üritus, kus ma ise hea meelega tahaksin osaleda. Me proovime teha seda nii praktilisena kui võimalik, sest loengu vormis kuulates omandab inimene ainult kuskil 10% infost, reaalselt asja tehes tõuseb omandamise tase umbes 70% peale. Järgmine üritus tuleb meil 14. märtsil kell 18 Blissis. Avaliku Esinemise Klubi kohta saab rohkem infot, kui otsida ülesse Facebookist “Avaliku Esinemise Klubi” grupp.

Mis on see unistus, mille poole sa elus püüdled?

Enda jaoks on mul selline unistus, et soovin jõuda kunagi sellisele tasemele, kus ma suudan oma piirangutest ja takistustest võitu saada ja luua ise endale sellise elu, nagu ma tahan ja et ma oleksin võimeline ise saavutama seda, mida iganes ma soovin.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga