Mind ajendas kirjutama üks väike nüansike, milles ma olen päris koba, nagu selgub – nimelt kuidas “ei” öelda nii, et lambad söönud ja hunt ka terve. Lisaks sellele on selle “ei” ümber terve filosoofiline probleem sellest, mis puudutab minu pikaajalisi eesmärke. Hakkan otsast harutama:
Minu suuremaks eesmärgiks on saada passiivne sissetulek erinevatest allikatest ja selleks, et neid allikaid passiivse sissetuleku saavutamiseks rahastada on vaja teenida rohkem raha, kui kulutad. Kui teenitav rahahulk (siin on “ei” koht) on suulisest kokkuleppest sõltumata veidi väiksem, kui lubatud (ja kokkuvõttes nii ehk naa väike), siis kas jätta tegevus, mida tegelikult armastan ja millest saan energiat ja positiivset jõudu, kuid mis on põhitöö kõrvalt vahel nii väsitav, et tunned end tühjakspigistatud sidrunina või püüda optimeerida oma ajakasutust ja ajada selle piskuga läbi? Minu jaoks on see raha on otseselt seotud püstitatud eesmärkidega, kuid nagu näha ei rahulda selline lahendus mind täielikult. Ootan oma (sala)lugejatelt argumente, mida sellises olukorras edasi teha ja jätkuvalt loodan teiega sõbraks saada.
Loe edasi SIIT.
