Austasin postituste seeriaga oma elu kogemustest seoses finantsidega tulenevalt Edu Akadeemia videos toimunud arutelust Kristi Saare investeerimisteekonna algusest. Esimese osa leiate siit.
Esimses osas jõudsin põgusalt rääkida lapsepõlvest ja ülikooli ajast. Peale ülikooli kolisin oma elamisse, milleks oli betoonmaja korter koos naabrite ja nende eludega. Alguses hirmutav, kuid üsna pea harjusin kõigega. Esialgne mööbel korterisse tuli läbi tuttavate tasuta või vähese raha eest, mida ei olnud keeruline kinni maksta.
Mäletan, et tol ajal nühkisin käsitsi pesu pesta, mis oli tagantjärgi mõeldes üsna tülikas. Vann tuli vett täis lasta, kõigepealt pesu ära pesta, siis vesi ära lasta, loputamiseks uuesti vesi sisse lasta. Lisaks sellele ei kadunud pesuvahend riietest nii kiirelt ära, mistõttu raiskasin vett loputamiseks. Pliidiks ei olnud ma suuri oskusi ahjus küpsetamiseks lapsepõlvekodust kaasa saanud. Üks kergendus oli keskküttega korterisse kolides fakt, et puid ei pidanud tassima, sest kui töölt ikka koju tulid, siis olid nii väsinud ja kütmiseks ei oleks aega jäänud. Liiatigi olin mina ainus ekspluateeritav lapsepõlvekodus, et minu jaoks oli puude tassimisest juba piisav annus vastikustunnet tekkinud ja ma ei tahtnud ahiküttega elamisi näha ka. Olin uhke oma keskkütte ja veekloseti ning sooja veega pesemisvõimaluste üle.
Loe edasi SIIT.
