Ma ei oleks iial arvanud, et kirjutan kunagi oma blogis üle 60. aastasest ja 330 eurot kuus pensioni saavast vennast, keda ma võiksin nimetada praegu isegi üheks oma natuke nagu (sosinal)… eeskujuks?
Ma kardan, milliseks ma olen muutunud!
Kuidas saab praegustel startapp aegadel olla minu tähelepanu vanal, kelle suuremad teod jäid üheksakümnendatesse ja kes peaks olema mumifitseeritud kujul juba ammu Ajaloomuuseumis koos hekslimasina ja kapsariiviga? Ma ei tea, aga ma ei ole pikka aega nii humoorikat asja lugenud ja sellist venda näinud. Kui kasvõi pool sellest loost (link postituse lõpus) on tõsi, siis juba see on uskumatu.
Loe edasi SIIT.
