“See on poiss!” hüüdsin, kui olin istunud täna, või noh, tegelt homme, täpselt 3 aastat tagasi Männiku karjääris. Olin vabatahtlikult ujumas, mitte kivisussides sulistamas, ja mõtlesin, mis võiks mu elus järgmine projekt olla. Mitu suurt asja oli selleks ajaks lõppenud, otsisin uut tööd, vaevlesin uute eesmärkide leidmise kriisis ja nii sündiski Rahakratt. Nagu öeldakse: kellele ema, kellele tatar! Minule siis tatar ja uued väljakutsed.
Võin öelda, et mõtlesin päris pikalt, kuidas tänast päeva tähistada ja mida teile kirjutada. Laiskuse tõttu jäi selline lahendus, et refereerin teile oma kõige esimest kuu kokkuvõtte postitust, mis ilmus 16. august 2015. aastal. Enne veel mõned kiired bulletid (kuna ma teen seda postitust tööl, siis bulletite kirjutamine jätab pmst 100% alati mulje töö tegemisest), et mis mu elus selle kolme aastaga muutunud on: …
Loe edasi SIIT.
