Mul on tänaseni meeles, kuidas LHV kontorisse sisse astudes ja väärtpaberikontot avada soovides mind äärmiselt kahtlustavalt vaadati ning kergelt muiates investeerimisvalmidust tõendav küsimustik nina ette pandi. 20-aastane (ja olgem ausad, ma olen terve elu välja näinud noorem kui passis kirjas) ja naisterahvas hakkab nüüd iseseisvalt investeerima või? Aasta oli 2010 ja rahatarkuse sõna polnud veel ilmavalgust näinudki. Investeerimine oli lipsuga ekraanide ees elavate meeste pärusmaa.
Süsteemitu algus
Alustame algusest. Keskkooli lõpus, kui olin värskelt 18 saanud, lohistas ema mind lõpueksamiteks valmistumise perioodil pangakontorisse ning selgitas hoo pealt, et on mulle raha kogunud ning me läheme ja paneme selle nüüd minunimelisele kontole. Eks ka tema kartis, et lõpupidude periood on liiga lähedal, niisiis loeti mulle sõnad peale, et seda raha tohib kasutada vaid kindlaks otstarbeks: kodu ostmiseks, välismaal õppimiseks või silmaoperatsiooniks. Tähtajaliste hoiuste intressid ulatusid toona 6%-ni ja nii jäi see umbes 3000-3500 eurot väärt seemnekapital sinna turvaliselt kasvama aastateks, kuni sellest sai 21-aastase Liisi esimese kahetoalise korteri sissemaksuraha.
Loe edasi SIIT.
