Viimased päevad siin maailmas on ilmselt enamusele andnud märku sellest, kui habras see kõik meie ümber on. See, kuidas mõne hetkega võivad puruneda tuhanded elud, sajad hooned, miljonid hinged. Ja seda kõike selle tõttu, et üks hull vanamees kaotas igasugusegi reaalsustaju. Kuhu see kõik jõuda võib, on tänaseks veel teadmata. Kas ka meie väikene riigike sellest päriselt võiks pihta saada, on veel teadmata. Välistada ei saa enam mitte kui midagi.
Kahtlemata on selle kõige taustal südantsoojendav näha seda inimkonna ühtsust. Me kõik oleme hetkel justkui ukrainlased. See on ju see sama rahvus, mille esindajaid üks parlamendierakond veel aasta tagasi kõntsaks ja meie töötavale rahvale ohuks pidas. Õnneks on ka nende retoorika tänaseks inimlikuks muutunud.
Loe edasi SIIT.
