Inimene on oma olemuselt karjaloom. Ning tahame me seda või mitte, aga enamasti läheb meile väga korda, mida teised meist arvavad. Teate ju küll seda väljendit “huntidega koos ulguma”. Pahatihti teeme me midagi ainuüksi selle nimel, et paremini oma karja kuuluda, isegi kui tegelikult see läheb meie enda olemuse või reaalse olukorraga vastuollu.
Võlglase mõttemaailm on loomulikult samasse auku, isegi võimendatud kujul. “Mida nad küll minust arvavad, kui saavad teada, et ma olen võlglane?” “Mida nad küll minust arvavad, kui saavad teada, et ma olen mängur?” See häbitunne on ääretult suur. Ning siis hakkabki inimene kuidagi alateadlikult seda koormat peitma, varjama. Et jumala eest keegi teada ei saaks, sest iialgi ju ei tea, mida nad küll arvata võivad.
Loe edasi SIIT.
