Kaheksa aastat tagasi masu ajal olin buumiaegsete vigade tõttu puupaljas, töötu, oskusteta, töökogemuseta, hariduseta, sugulastegi jaoks läbi kukkunud noormees. Aga vaatame ka asja positiivse külje pealt, vähemalt mul oli alkoholiprobleem ja võlad. Vähemalt midagigi mul oli! Tol ajal oli popp Ansipit enda ebaedus süüdistada, aga ma valisin teise vähem populaarse tee, võtsin vastutuse enda olukorra eest. Otsustasin end korralikult käsile võtta ja võtsin.
Järgnevate aastate jooksul olen teinud edukat rahvusvahelist karjääri üle €500k teenistusega, esimese ettevõtte kasumisse viinud, organiseerinud kolleegidest jalkavõistkonna, ületanud enda kõrgusekartuse (kuigi langevarju tandemhüpe vist ei loe?) ja avaliku esinemise kartuse (Investor Toomase konverentsil suutsin 400 pealise auditooriumi mõnel korral isegi naerma ajada – ja mitte minu üle!), reisinud ägedates kohtades Uus-Meremaalt Mongoolia, Tansaania ja Bahaamani, olin piisavalt säästnud ja investeerinud, et 1,5 aastat tagasi 30selt aeg maha võtta ja investeeringutelt elada.
Olen sel teekonnal tohutult vigu teinud, aga suurim oli see, et ei unistanud piisavalt suurelt, et ei tõstnud piisavalt enda eesmärke.
Loe edasi SIIT.
Sinusse kui eraisikusse ei saa kuidagi investeerida? Krt, mees nagu startapp. Su elus saab vähemalt kino normaalselt. Väga ei imestaks, kui sa Poksimaik Tysoni moodi postituvisid aretama hakkad varsti. Mõni teine (mina) sätib mingit õnnetut Serbo-Horvaadi päritolu sotsiaalvõlgade automaatpakkujat ja arvab, et on mingi kõva investeerimsievangelist.. Oeh.
Hahahaha! Kratt, raisk! Mul oli paar päeva tagasi täpselt sama mõte, et kurat kus see vend alles jõuab 😀
Tegelikult mul endal just vastupidine tunne, et pole veel nagu väga midagi jõudnud teha. Ega mul siin 1,5 aastat pole mingit täiskohaga väljakutset olnud ka, vahest midagi kriban ja aitan mõnel ettevõttel raha tõsta, veidi jälgin turge ja paar korda kuus teen tehinguid ka. Arvestades, et muud asjalikku väga polegi teind, siis viimane aeg jalad tagumiku alt välja võtta.