Eesti ühiskond ja inimesed on nii jõukad kui hästi läheb meie ettevõtetel. Kodumaiste toodete ja teenuste suurem tarbimine tähendab, et seda rohkem raha on ettevõtetel maksta paremaid palkasid, kõrgemast maksulaekumisest kasvaksid meie pensionid ja muud toetused. Me tarbijana saame niimoodi olulisel määral mõjutada ja kaasa aidata meie majanduse ja heaolu kasvule. Meil kõigil on võimalik anda oma panus meie sissetulekute ja jõukuse kasvu, aga kui tihti me sellele üldse mõtleme ja niimoodi ka enda kulutamisharjumusi suuname?
“Eesti unistus” on kodulaen skandinaavia pangast, muretseda eelarve piire kompav sõiduvahend, uusimaid tehnoloogiavidinaid ja välismaa brändirõivaid, nautida trendikas restos Austraalia veisefileed ja mekkida kõrvale mõne päikselisema riigi veini, kogu selle tarbimishulluse eest tihti veel taaskord skandinaavia pankadele intresse makstes. Ja siis imestada, miks meil palgad väiksed on. Selline käitumine ongi aga just probleem, mitte lahendus. See ongi põhjus, miks me elatustase on tõusnud küll kiirelt, aga mitte päris nii kiirelt kui võiks kasvada. Enda palgast saadame vägagi olulise osa teiste riikide töötajate palkadeks, teiste riikide ettevõtjate ja investorite kasumiteks, teiste riikide maksudeks ja pensionifondide kaudu nende riikide pensionäridele ning seda tihti suure heameelega. Me ise vabatahtlikult küüditame ära enda raha, mis võiks tõsta meie elatustaset, palku ja pensioneid! See on väga suur probleem.
Loe edasi SIIT.
