Käes on 9. september ja teen veidi Dallase lennujaamas oma Helsingi lendu oodates aega parajaks. Kuulasin eile Swedbanki Investeerimisjuttude taskuhäälingut, kus oli külas Tõnu Mertsina ja saates tuli jutuks Eesti majanduse raske olevik ning tume tulevik. Samuti juhtusin lugema Madis Müüri blogist ka üsnagi pessimistlikku tulevikuvaadet. Ka mujalt kõlab, et Eesti majandus on juba kuuendat kvartalit järjest languses ja kohe-kohe peaks taevas maa peale kukkuma. Samal ajal aktsiate ja kinnisvara hinnad mingi valemiga püsivad ja ei ole langusesse pööranud. Kuidas seda seletada?
Mulle tundub, et paljud inimesed ei tee vahet nominaalsel ja reaalsel majanduskasvul. Näiteks 2023. aasta teise kvartali kohta kirjutati kõikjal meedias, et “teise kvartali majanduslangus oli 2,9%”. Kõlab hullusti, eks. Aga samas on statistikaameti pressiteate järgmises lauses kirjas, et “jooksevhindades majandus suurenes 5,1%”. Kas meil siis majandus kahanes või hoopis kasvas? Väidan, et igapäevases elus ei taju inimesed ega eriti investorid inflatsiooniga korrigeeritud numbreid (ehk reaalnumbreid), vaid pigem jälgivad jooksevhindu ehk nominaalseid numbreid. Võtame näiteks aktsiaturu – Tallina börsiindeks kerkis perioodil 1. juuli 2022 kuni 1. juuli 2023 kokku 8%. Aga tegelikult peaksime me ju ka siin vaatama reaaltootlust. Kui arvestada, et inflatsioon oli eelmise aasta juuliga võrreldes 8%, siis tegelikult seisid aktsiad justkui paigal. Ometi keegi nii ei mõtle. Veelgi enam hakkab see silma kinnisvaras – KV.ee indeks on aastaga üleval 6,2%, kuid reaalhinnad on 8% inflatsiooni arvestades tegelikult hoopis langenud 1,8%.
Loe edasi SIIT.
