Ma usun, et ma ei ole ainus, kes tunneb siin koroonakriisi ajal, et päevad ja nädalad hakkavad vaikselt ühte sulama. Ei ole vahet, kas on hommik või õhtu, kolmapäev või laupäev või mis kuu üldse. Aeg lihtsalt kaob käest.
Ühtpidi nagu tore ka. Suvi läheneb, puhkus läheneb, telefoniäpp annab muudkui uuendusi, mis puu-või juurviljaks beebi jälle kasvanud. Teisalt olen nüüd mõne online loengu üle piilunud ja see sünnituse osa hakkab hirmus tunduma. Tahaks kuidagi fast forwardida sellest edasi 😀
Loe edasi SIIT.
