Võtsin siin üks nädal endale väikese puhkuse, et maale sõita ja end tuulutada. Alati juhtub aga nii, et tunnen ennast väikses kohas ahistatuna, kuna tegevust ei ole. Samuti mõtlen iga jumala kord, et tore oleks perekonda näha, aga lahkun peaaegu alati nii, et olen nii närvis ja kuri, et parem oleks, et keegi mulle enam jalgu ei jää.
Viimane kord käisin siis vanaemal külas. Ma küll ei tahaks postitust teha sellest, et vanainimesed on kurjad, aga kahjuks nii läks. Moodsas keeles öelduna sain niimoodi heiti, et johhaidiiiiiiiiiiii.
Loe edasi SIIT.
