Käisin hiljuti Maailmamuutjate koolis mõtlemistehnikate töötoas – seal räägiti muuhulgas mõtlemise eri tasanditest, millest üks on intuitsioon. Inimkeeli öeldes on intuitsioon mustrituvastus ning toimub alateadlikus ajupiirkonnas, mis ei oska ennast ülejäänud ajule keeleliselt sõnastada. See tähendab, et kui meil tekib mingis küsimuses sisetunne, pole see tingimata midagi üleloomulikku, vaid üks verbaalselt võimetu ajutükk on varasemate kogemustega mingi tugeva seose leidnud.
Kusjuures kui intuitsiooni eesti keeles guugeldada, viskab see ette lugematu hunniku Alkeemia ning Telegrammi stiilis lehekülgi. Hoopis asjalikumat kraami leiab sellel teemal inglise keeles. Nt siit.
Muidugi pole intuitsioon alati kõrgem tõde, ent seal võib peidus olla ka igati häid ideid. Panin kõrva taha päris hea soovituse puhuks, kui sul on mingi idee aimdus, mida on raske sõnadesse panna. Sellisel juhul võiks selle kuidagigi välja puterdada ning hakata arutledes külmema-soojema suunas minema. Lõpuks tunneb meie kõnevõimetu aju või sisetunne ära, kui jutuga õigesse kohta oleme jõudnud.
Loe edasi SIIT.
