Taaskord on üks kuu möödas ning aeg kokkuvõtteks. Märtsikuu oli minu jaoks eriline. Võib öelda, et kõige erilisem kuu kogu minu elu jooksul. Juhtus sündmus, mida me abikaasaga viimased 9 kuud ootanud olime – saime ühe imearmsa tüdrukutirtsu vanemateks. Tõele au andes, siis raseduse ajal ei olnud see mõte ja saabuv reaalsus mulle kohale jõudnud – teadsin, aga ei teadvustanud. Kui aga koos naisega oli haiglas veedetud sünnituseelne unetu öö ning järgmine päev see pisike ja abitu inimene välja potsatas ja malbelt oma kopse puhtaks karjuma hakkas, siis miskit muutus. Isa instinktid pühkisid enda pealt paksu tolmukihi ja tulid Chuck Norrise kombel round-house kickiga pilpaid lennutades peidust välja. “Minu tehtud…täitsa minu oma titt!” leidsin end uhkusega mõtteid mõlgutamas.
Ma ei ole üldiselt ka väga inimene, kes palju nunnutaks ja hellitaks, kuid seda väiksest olevust tahaks muukdkui musitada, silitada ja oma nägu tema oma vastu hõõruda. Ülevoolav ja hea tunne on. Ei muserda mind ka see, et juba praegu on unetunnid päris korralikult pihta saanud. Karta on ka, et enne kui paremaks, läheb vahepeal veel hullemaks. Siis näed aga jälle neid sõstrasilmi endale vastu vaatamas, seest läheb soojaks ning saad aru, mis tegelikult oluline on.
Et oleks midagi ka finantsidega seotud, siis panen järgnevalt kirja titega seotud kulutused, mis siiamaani tehtud. Oleme püüdnud hoida võrdlemisi konservatiisvset joont ja päris palju asju ostnud ka kasutatult. Mõned vajalikud asjad on ka veel puudu ning soetame need jooksvalt juurde.
Loe edasi SIIT.
