Tööturgu, nagu sõna isegi ütleb, võib kujutada lihtsustatult ette suure müügiplatsina, kus inimene ehk töövõtja müüb oma tööjõudu ja tööandja, enamasti ettevõtja, ostab seda, pakkudes vastutasuks palka. Seega kirjeldavad olukorda tööturul ühelt poolt andmed, mida kogutakse ettevõtete käest, ja teisalt need, mis saadakse üksikisikuid küsitledes. Selles blogis selgitame, kuidas hinnata tööturul toimuvat nendest kahest allikast pärit andmeid kõrvuti vaadeldes.
Kui jagame töötute arvu või töötuse määra vastavalt vabade ametikohtade arvu või määraga, saame piltlikult öeldes teada, kui palju töötuid kandideerib ühele vabale ametikohale. Nõnda saadud suhtarv annab aimu sellest, kui tasakaalus on tööturul nõudlus ja pakkumine. Kui majandus kasvab, siis tavaliselt töötute arv ja töötuse määr väheneb ning vabade ametikohtade arv ja määr suureneb, seega ühe ametikoha kohta on vähem töötuid. Majanduslanguse perioodidel on töötuid rohkem, vabu ametikohti jääb vähemaks ning palju töötuid kandideerib korraga vähestele vabadele ametikohtadele. Kui korraga suurenevad nii vabade ametikohtade kui ka töötuse näitajad, viitab see tööjõu ja töökohtade halvemale sobitumisele, kas siis asukohtade (töökohad ei asu seal, kus inimesed tööd otsivad) või ametialade (töökohti ei ole nende ametite inimestele, kes tööd otsivad) lõikes. Samade näitajate üheaegne vähenemine viitab aga tööjõu nõudluse ja pakkumise paremale sobitumisele.
Loe edasi SIIT.
