Eilne reklaamide piiramine tuletas mulle taas meelde, kui habras kogu see mu kaardimajake on. Vaimselt on väga lihtne liikuda ülesmäge. Ka samal tasandil liikumine on täiesti okei tunne, kui see ei kesta liiga pikalt ning kui eesmärgid on veel kaugel. Aga kui inimene on pidevas stressiseisundis, siis on igasugused tagasilöögid ja eelnevale platoole kukkumised kuidagi eriliselt valusad ja rasked. Tooksin siinkohal võrdluseks hetke, kui kiirustate kuhugi – no näiteks lennukile. Olete juba taksos, poolel teel lennujaama, kui järsku avastate, et teil on midagi väga olulist koju jäänud. Üsna frustreeriv emotsioon, kas pole?
Umbes midagi sellist tabas siis mind ka eile. Kuigi alguses püüdsin seda mõistusega võtta ja sisendasin endale, et see on ju kõigest 150-200 EUR kuus, mis võib kaduma minna, siis hing ei jätnud rahule mind. Ma olin tõeliselt löödud sellest jamast. Alles ma olin selle võitluse võitnud ja kõik paika saanud ja lisaraha tiksus 6-7 EUR iga päev. Ja nüüd on see jälle katki. Võidelda uuesti neid samu võitlusi, mida ma juba kord võidelnud olen. Alustada uuesti otsast peale. Oeh, see on tegelikult nii raske.
