Märkasin enda juures hiljuti huvitavat mustrit. Kui mul on päriselt vaja 300 eurot, siis ma ei küsi 300 eurot. Ma küsin 100. Kui mul on väga raske, siis ma ei ütle, et mul on väga raske. Ma ütlen, et “ma saan hakkama, püsin veel pinnal”. Kui mu olukord on tõsine, siis ma esitan selle nii, nagu tegemist oleks ajutise ebamugavusega. Pikka aega arvasin, et see on tagasihoidlikkus. Või viisakus. Või soov mitte teisi koormata. Aga mida rohkem ma iseennast jälgin, seda rohkem saan aru, et selle taga on hoopis hirm.
Kui keegi küsib minult, kuidas läheb, siis ma annan sageli parema versiooni tegelikkusest. Mitte sellepärast, et ma tahaksin valetada. Vaid sellepärast, et kusagil sügaval minus elab uskumus: “Kui nad näevad kogu tõde, siis nad arvavad, et olukord on lootusetu.” Ja võib-olla veel sügavam uskumus: “Kui nad näevad kogu tõde, siis nad arvavad, et mina olen lootusetu.” See on väga oluline vahe. Sageli ei karda me tegelikult seda, et meie probleemid on suured. Me kardame, et meid samastatakse nende probleemidega. Et kui me näitame oma võlgu, eksimusi, sõltuvusi, hirme või segadust, siis muutub meie identiteet teiste silmis üheks suureks probleemiks. Ja siis meid hüljatakse.
Kui ma küsin 100 eurot olukorras, kus vajan 300 eurot, siis pealtnäha tundub see ebaloogiline. Tegelikkuses on see aga üsna loogiline kaitsemehhanism. Kui ma küsin vähem, siis ma tundun vähem abivajav, mu olukord näib vähem tõsine, teisel inimesel on lihtsam jah öelda ning ma riskin väiksema tagasilükkamisega. See on justkui emotsionaalne allahindlus. Ma vähendan oma vajadust enne, kui keegi teine jõuab seda teha. Ma ütlen iseendale: “Ära küsi liiga palju, ära näita kogu probleemi suurust ja sügavust.” Nii tundub turvalisem.
Loe edasi SIIT.
