“No lund ikka enam maha ei tule!” olid minu sõnad aprilli keskel oma kallile abikaasale meie ühisel jalutuskäigul. Ja mis juhtus? Istun neid ridu kirjutades diivanil ja vaatan akna taga puulatvadel rõõmsalt vastu sillerdavat lumemütsi. Või no hea küll, mütsiks on seda ehk palju nimetada, aga väike kirme on puudel peal ning juba see on üks hirmus asi.
Mida aasta edasi, seda rohkem see pikk Eesti pime aeg tundub mind rõhuvat ning kogu keha justkui karjub valguse ja soojuse järele. Sel aastal taas ei suuda suve ära oodata. Valgeks on praeguseks juba läinud ja see on üliäge, soojust on mõned päevad ka antud, aga natuke tuleb sellega veel kannatada.
Loe edasi SIIT.
