Homme, 11. märtsil läheb meie riik siis taaskord lukku. Ehk siis sisuliselt kordub kõik see, mis täpselt aasta tagasi juhtus. Tookord lihtsalt pandi sellele kõigele veel sildike ka külge – “eriolukord”. Tunnistan ausalt – minu jaoks isiklikult ei muutu tegelikult mitte midagi. Meie pere ongi sisuliselt juba aasta otsa eriolukorras olnud – kodukontorid, toidukaup ja söök kullerite abiga, niisama väljas kuskil istumas või chillimas me niikuinii ei käi. Ja õnneks õues jalutamist ei ole ära keelatud ja seda saab ikka ja jälle tehtud. Tõsi ta on, et siin eelmisel suvel, kui asi mõneks kuuks leebus, siis saime ka meie ringi sõita ja Eestimaad avastada. Aga üldiselt on meie argipäev juba alates 12.03.2020 (just siis algas Jüri Ratase valitsuse eriolukord) olnud sisuliselt muutumatu – päeva pealt lõpetati kontoris käimine ära ja nii see nüüd jäänud ongi. Lasteaia ja koolilapsed on siis nüüdsest veelgi rohkem kodus.
Loe edasi SIIT.
