Ma tunnistan ausalt, mu elu ja olemine on hetkel natuke pilla-palla. Justkui mingi pingelangus, vaheetapp, kus ei viitsi eriti enam midagi teha. Vana tööelu ei ole veel ametlikult lõppenud ja uus pole veel alanud. Õnneks hakkavad järjest mul igasugused tööotsad ka kokku saama ja enam selliseid kripeldavaid suuri kohustusi hingel ei olegi. Seega, justkui saangi endale lubada seda niisama olemist. Kuigi hinges on endiselt veel äng sees, see tunne, et midagi oleks veel ikka vaja teha, midagi saaks veel paremini lõpuni viia jne. Kuigi tegelikult ei ole selliseid asju enam. Tundub, et hing lihtsalt veel ei saa aru, mis tegelikult toimumas on.
Loe edasi SIIT.
