Ma olen siin põgusalt rääkinud hasartmängusõltuvusest, natuke ka lotodest, mõtisklenud neil teemadel erinevate nurkade alt. Aga tegelikult olen ma üsna vähe siiski kirjutanud sellest, mida tunneb ja mida läbi elab üks ebaõnnestunud spordiennustaja. Ehk siis püüan nüüd natuke lahata seda minu praeguse olukorra tõelist kurjajuurt.
Eks ma riivamisi olen siin juttu teinud sellest, kuidas see kõik alguse sai ja kuidas see kujunes. Ent seda, milliseid vigu ma selle kõige juures tegin, pole ma eriti kajastanud. Võibolla polnud ma varem selleks kõigeks valmis ka. Sest ega see iseenese eksimuste ja valesammude analüüsimine ning nende tunnistamine just kõige lihtsam tegevus ei ole. Sest ikka tahaks ju elada põhimõtte järgi, et tänane mina on alati parem kui eilne. Selline peaks lihtsalt see elurütm olema – pidev progress ja püüdlus paremuse poole. Olla parem isa oma lastele, olla parem abikaasa, olla parem poeg, olla parem inimene. Vähemalt ideaalmaailmas võiks see ju niimoodi olla.
Loe edasi SIIT.
