Kui inimesed plaane teevad ja unistusi unistavad, siis jumal vaid naerab selle peale. No umbes niimoodi kõlab see üsna levinud lause. Nii juhtus ka minuga. Alustaksin algusest. Minuga võttis ühendust üks töövahendusfirma. Siinjuures pole täpselt isegi oluline, kuidas või kuskohast nad mu andmed leidsid. Mul polnud õrna aimugi sellisest konkursist, kuhu mind siis kutsuti. Ma tahtsin lihtsalt oma igapäevast tööd teha, et oma laenudega kuidagigi hakkama saada. Sisuliselt võib öelda, et ma ei ole juba aastaid tööturul üldse aktiivne olnud, ühe CV ja kandideerimissoovi olengi vaid viimaste aastate jooksul saatnud. Aga see selleks, tagasi selle põhiloo juurde. Sellest esimesest kontaktist möödus vaevu nädal ja selle aja jooksul oli mul kaks erinevat vestlust ning selle kõige lõpetuseks potsatas täpselt üks nädal pärast esimest vestlust mu postkasti reaalne tööpakkumine. Konfidentsiaalsuse huvides ma muidugi päris täpseid numbreid ja präänikuid siin välja tooma ei hakka, kuid see pakutav palk on mitukümmend protsenti suurem kui mu praegune palk. Ning sinna lisaks ikka vägagi magusad lisaväärtused. Ning, mis selle kõige juures kõige olulisem – see palk tekitab olukorra, kus mu sissetulekud hakkavad ületama mu igakuiseid kohustusi ja jääb veel üsna märkimisväärne summa ka elamisraha! Mu kõige suurem unistus ja eesmärk saab ühe hetkega täidetud. Sisuliselt üleöö!
Loe edasi SIIT.
