Maailm on pahatihti üsna mina-keskne. Samamoodi on lood ka laenuturul. Võlglased näevad asju oma mätta otsast, võlausaldajad enda omast ning igasugused inkassod ja kohtutäiturid veel kolmanda-neljanda nurga alt. Hästi oluline oleks proovida tegelikult kõigil osapooltel teisi pooli mõista ja proovida end asetada korrakski nende saabastesse. Kas eesmärk on teisele oma üleolekut demonstreerida, koht kätte näidata? Või tasuks näha ja otsida hoopis koostöö võimalusi?
Kui võlglase eesmärk on juba eos lihtsalt laenuandja üle lasta ja seejärel loota, et 10 aasta pärast kõik aegub, siis on asjad ikka üsna nukrad ju. Samamoodi, kui uskuda kuulujutte, siis paljude kiirlaenuandjate eesmärk justkui ongi see, et laenuvõtja võlgu jääks, sest siis saab talt palju raha välja pressida – kõrvaltoa inkassode kaudu muidugi. Kuhu me jõuame niimoodi? Minu hinnangul on kogu see turg liialt laenuandjate poole kaldu, kogu võim on just sealpool. Laenuvõtjat kaitseb tihtipeale ainult kohus, mida aga võlglane kardab. Ning laenuandjad/inkassod teavad, et tavaline kodanik kardab kohut.
Loe edasi SIIT.
