Eesti sportlased käivad pidevalt igal pool suurematel ja väiksematel võistlustel “kogemusi hankimas”. Minnakse kuskile MM-ile, saadakse 47. koht ja siis pärast räägitakse Helar Osilale või Kalev Kruusile, et küll nüüd tulid alles väärt kogemused, mis tulevikus kindlasti suureks kasuks. Paraku on aga tõsiasi, et enamasti jääbki tipphetkeks just kogemuste saamine. Purakas jääbki tulemata, kui kasutada spordireporterite kõnepruuki. Eks on muidugi meeldivaid erandeid ka, aga need on pigem ikka väga harvad juhused. Ning siis võib ka hiljem selguda, et vist oli väike doping või mingi halb analüütiline leid. Aga noh, vähemalt suudeti selle abil äkki isegi medal võita, asi seegi. Mõni sportlane on kogenud veredopingu manustaja ja piirdub ikkagi 62. kohaga. Aga see selleks.
Loe edasi SIIT.
