Investeerimine on teadupärast kestvussport, mis vajab vastupidavust ning pikaajalist planeerimist. Samas võib erinevates investeerimiskogukondades sageli lugeda-kuulda algajate väikeinvestorite küsimusi stiilis “Kui mul on 2000 eurot, kui palju ma selle pealt kolme aastaga teenida võiks?” või “Kuhu ma võiksin kaheks aastaks pulmade korraldamise raha kasvama panna?” Tegemist on küll äärmuslike näidetega, ent need peegeldavad ilmekalt levinud suhtumist, kus investeerimist nähakse millegi ühekordse ning lühiajalisena, mitte pikaajalise protsessina.
Oma rolli mängib siin juba meie aju ehitus, mis pole kuigi sobilik selleks, et koguda pensionieaks või üritada saavutada finantsvabadus. Inimese peamised instinktid on häälestatud ammumöödunud ajaks, kui pikim planeeritav ajaperspektiiv oli päeva lõpuni elus püsida. See on üsna ebaefektiivne tänapäeval, kui meie eeldatav eluiga rühib kolmekohaliste numbrite suunas ning adrenaliin on midagi, mida käiakse raha eest juurde ostmas.
Seetõttu kipume keskenduma käesoleva ohu tõrjumisele ning oleme saamatud pikaajaliste plaanide elluviimises. Enamiku investorite tulemus jääb turu keskmisele alla just seetõttu, et lastakse emotsioonidel endast võitu saada ning minnakse nii tõusus kui languses massidega kaasa. Samuti kipub see lühiajaliselt toimiv aju eeldama, et käesoleva hetke tingimused jäävad püsima, isegi kui ajalooliselt ning loogiliselt on arusaadav, et see nii pole.
Loe edasi SIIT.
